2022. aastaga Uma Lehe jutuvõistlusõ 1.–2. kotusõ jutt
Olõ sündünü Valgamaal Taheva vallan Mustajõõ veeren Kalmi talon. Tuust aost, ku ma mälehtämä naksi, elli mi puul rätsepmeistri Karla. Periselt oll’ tä sääl elänü joba inne mu sündümist, joba inne tõist ilmasõta.
Ammõtit oll’ tä opnu Riia liinah. Ummõl’ nii suurilõ ku latsilõ, nii miihile ku naisilõ. Oll’ ossa võtnu esiki edimädsest ilmasõast. Tuud kül mitte sõavälä pääl, a vormirõivit ummõldõn. Tuust aost oll’ saina pääl Karla noorõst pääst tett pilt uhkõn tsaari ohvitseeri mundrin, üleskäänetüisi vuntsõga.
Kundõsid käve peris pall’o, kiä küsse rätseppä, kiä suumlasõ-Karlat. Viimädse nime perrä arvssi, et tä umgi suumlanõ, kiä kõnõlõs eesti kiilt. A mu jaos oll’ tä lihtsäle Karla.
Sakõhe telliti rõivid tervele perrele. Sis tulti Karlalõ hobõsõga perrä ja tedä es olõ paar nädälit koton. Tuu oll’ mu jaos väega ikäv aig. Olli harinu kullõma tä muhhet juttu tervest ilmaelost. Tä kõnõl’ mukka ku umasugutsõga. Kuiki ma kõgõst häste arvo es saa, a põnnõv iks oll’.
Ütskõrd küsse, et kost tulõva latsõ. Karla selet’, et imä kõtust. Kost nä sinnä saava? Esä and siimne ja imä pand kasuma ja nii nä tulõvagi nigu kürvidse põllõ all.
Kae, taa oll’ nii tähtsä uudis, et tormssi õkva vanaimäle kuulutama. Esiki võti küssü, kon poodin noid siimnit müvväs. Vanaimä kullõl’ tuu jutu är ja ütel’: «Kae no, latsõkõnõ – sa olõt targõmp ku ma. Ma tiidse, et latsi tuu iks kurg.»
Ku sai suurõmbas ja Karlal jäi silmänägemine vähämbäs, sai ma tälle abis kah olla. Kõgõpäält ai niiti nõgla perrä. Ildampa umbli joba nöpse ette ja peräkõrd sai massinaga umblõminõ kah selges. Karla lõigas’ rõivast tükü vällä ja ma umbli massinaga kokko. Ku pääle sõta es olõ rõivit saia ja es olõ tuu jaos rahha kah, sis sai ma esäst perrä jäänüist rõivist hindäle vahtsõ. Saksa soldani tekist sai mullõ palitu.
Pääle rätsepätüü oll’ Karla kõva kalamiis. Ega minno ütsindä jõõ viirde es lubata, a katõ pääle kokko andsõmi üte kõrralidsõ kalamehe mõõdu vällä. Üts oll’ nuur ja rummal, tõnõ kehväne ja puulpümme. Istsõmi kõrvuisi ja ma silmässi kattõ korki kõrraga. Ku Karlal kala võtsõ, sis ma hõiksi: «Tõmba!» Nii kävemi kuun kalal aastid.
Kõrd küsse Karla käest, et mille tä naist ei olõ võtnu. Tuu pääle kostsõ tä, et seo om ammõdi viga. Lähembält seleten tull’ vällä, et nii mõnigi preilna tull’ Karla mano ka väiku tagamõttõga. A mõõduvõtmisõ man tulli kumõruisi kõrval kõvõrusõ kah vällä ja nii es levväki tä tuud õigõt.
A elo läts’ edesi, es olõ väega vikagi, nikani ku ütel pääväl pidimi umast kotost är minemä. Tuu oll’ meile kõigilõ väega rassõ, Karlalõ kah. Õnnõs sai tä naabri puult hindäle sängüasõmõ.
Ku ütskõrd ildampa kodokanti trehvsi, oll’ Karla säältki lännü. Oll’ lännü puhkama. Lätsi tälle küllä Laanõmõtsa kalmuaida. Pikä otsmisõ pääle löüdse väiku tahvli, kon oll’ kiri: Karl Soomlane. Tuu oll’gi tä perisnimi. Panni kündle palama ja suuvsõ: «Hääd tiid sullõ, kallis sõbõr!»
Leinusõ Arvo
