Tei veidü aigu tagasi rosol­jed ja halgatu tuud kraami lõikun miilde, ku laabsas om põra söögitegemine lännü ja ku vähä mis esi pidusüüke tetä viisimi.

Ennembi puhasti heeringegi otsast lõpuni ärä ja luu tulli ütekaupa vällä korjada. No võtat pakist filee, päämine tüü omgi lõikmine ja kõik saa pall’u kerembäde valmis.

Kiä mäletäs viil, kuis kotun rulaati keedeti? Tetti vast viil mitund sorti…

Jõulu omma põra pea ussõ iihn ka nuil, kiä tuust vällägi es tii, et poodi jo enne märdipäivä kulda ja karda täüs olli. Kõik tahtva tetä pühis sääntseid süüke, medä ega päivi laua pääle ei panda. Vaija om märguta, medä kodu tuua, süldikraamist praadilihani ja vehverkoogi­tainast pasteedimassani.

Verevorstõ kotun tegemise muud om kah armõdu kauõdõ jäänu. Mõni muiduki tege, ots sooligu ja vere ja mässäs, et tullõv paremba… No mine tiiä, tuu kah õnnõ asi, kas saava hää vai lätvä summa. Oll’ muiduki aig, ku küündleid ja verevorstõgi poolõst detsembrist enämb poodin müvvä es tohe, sis oll’ tuu liinainemine õnnõga kuun, kel sugulanõ vai tutva tsiku pedi ja vorstõ tekk’.

Ku viil minevä aasta oll’ seitungiin ja raadion moodun tuu veidü andsak ja ärä leierdet jutt, et pühhi aigu om päämine murõ iiba süümine ja tuust saadu tervüsehädä, sis no tükis asi tõsõlõ poolõ viltu kiskma. Arutõdas, et kas õks om võimalik kõkkõ hääd osta ja süvvä. Hõela ao…
Määndse omma õigõdõ ollu nuu hõela ao?

Jõulukuu Tiiu aokirjan om jutt pühhi pedämisest nõuka-aol ja Seili Liisi tulõtas sääl miilde, et es jää mi hättä ka sis. Nuil viimädseil rubla-­aastõil olli poodi õigõ tühjä ja ku medä müvvä oll’, pedi tundõ viisi järjekõrran saisma. Ku uma kruun tull’, saije poodi­riiuli tasahaaval võõramaa kraami täüs. Aga edimält oll’ külh jõulu aigu hulga nuid latsi, kiä hallõ meelega päält pedi kaema, mea mõnõ tõsõ, kel vanõmbõil raha enämb, jouluvana käest saije.

Kolmõnurgõline advendiküünel oll’ rikkusõ näütämise asi, vällämaa sokulaadi enämbüisi poodiaknõidõ pääl kaemises.

Raha poolõst läts’ asi siski ega aastaga parembas. No olõmi arru saanu, et müügil om vääga pall’u ka säänest kraami, medä ilmangi vaija ei olõ, ja kõigin kirivein ja kavvõst peri pakikõisin ei olõ sukugi kõgõ paremba kompvegi ja piskviidi. Olõmi ka tuuga ärä harinu, et ku mõnda süüki esi tetä ei viisi, sis saat poodist. Ja sis mi aruta, et konh poodin paremb, kohn hõelamb suitsuliha vai verivorst, koogi vai saladi.

Tulli miilde venneaigsõ jõulu. Sääne aig oll’ külh vääga kauõdõ jäänu, ku jõulupuud kardinõidõ takka pedi käkmä, tuud ei mäletägi, aga aigu pedi esi löüdmä, virk olõma ja aigsõst söögikraami kodu kokku vedämä.

Tüü man aruti naasõ, määne sai kõgõ paremb tulõ ja mis sis krõngli vahele sokuta, ku kaneeli enämb sukugi kotun ei olõ.

Esi sai aigsõst vehverkoogi­tainast tettüs ja mitu õdagut nuid kuukõ küdsetüs.

Poodist ostõt vehverkoogi­tainaga oll’ tuul aol sääne jant, et tõnõkõrd taad külh müüdi, a latsist oll’ kahju, ku naa tuust egasugutsõid kujukõisi vällä lõiki, a ahust võttõn olli nuu kõvõrigu ja krobõlitsõ. Lõhn peaaigu oll’, a maitsõ…

Õigõ taina retsepti sai imä käest, kel taa pään oll’, selle et ega aasta naid esi tekk’. Es lähä tuu tsukru kõrvõtamine ja siirubi kiitmine mul alasi häste ja valmis koogikõsõ saie nigu kahvatu, a ku rosinõid lämmeile koogõlõ pääle tsüsi vai tõnõkõrd tuhktsukurd müüdi, et glasuuri tetä sai, sis oll’ vääga häste.

Tuhktsukurd tetti tõnõkõrd esi kah kohviveskin, aga tuu massin võisõ nii nässu minnä, vahtsõt es olõ enämbüisi osta ja tuu mass’ nii-üldä puhta tüü pääl inemise kuupalgast enämb ku kümnendä osa.

Jõulupuulpäävä joosi lõunõ aigu tüü mant kodu kohetust pandma, et saiatainas õdagus kerkünü olõs. Ku õdaguspuuldõ kodu sai, sis edimene asi saia ahju. Liha küdsämisest es mõista mõtõldagi. Ku olõski liha kostki saanu, os tuuga pall’u aigu lännü.

Suur asi, ku olli verivorsti kostki pikän hannan saistõn kätte saanu. Ja hää miil oll’, ku egaüte jaos jõuluvana kotti õkva sääne asi oll’ saanu, medä taalõ vaija oll’.

Aga tuu jutt, et kuis tinav­aasta pühhiga saa… Murõt om pall’u ja ega päivi loet ja kullõt manu. Nuil, kel kodu kaotamise kirvõs pää kotsil sais, vaivalt tuu peräst murõt om, mea pühhi aigu süvvä. Esiasi, kas pala kaalast alla lätt.

Aga nii hädälitse ja mudsul­da mi viil ei olõ, et hääd süüki tetä ei mõista, ku kõkõ kallim­bat kraami poodist osta ei talda.

Ku võttunu tinavaasta kätte ja jättünü enne joulõgi mõnõ seebika telekast kaemalda, keri­nu jala aigsõst kõtu alt vällä, kaenu, medä kapin-sahvrin olõman ja medä vaija, et esi pühis mõnd vanna hääd süüki tetä. Võinu vällä otsi ka vana retseptiraamadu ja käünü aigsõst ka kõrra nimekirjaga poodin. Esiki vanun Nõukogu­dõ Naisin om häid retsepte ja oppuisi, kuis mitte miistki medägi hääd tetä. Esi löüse säält koguni ütlämise, et ku pernaanõ juhtus poodist munnõ saama, sis võinu tetä tuud ja tuud…

Kaemi ümbre ja mõtlõmi, kas meil on õks põra hädä käen. Odavamba tulõva umatett asja kimmäde ja vast jääs sis vähämbäs sääne hallõ pilt, et joulupuulpäävä viil poodin valmis söögi leti iihn hannan saistas. Sis saias vast konagi mi riigin ka nii kauõdõ, nigu mitmal puul muijal, et jõulurahu om kaupmehil kah.

Nõlvaku Kaie, märgutaja Mõnistõst