Mõnikõrd ei olõ hääs ärolõmisõs muud vaia, ku hinnäst vällä sundi ja kasvai kodo ümbre väiku matkatsõõr tetä. Hää om muidoki kinkaga üten minnä, ütsindä tüküs laiskus kipõstõ pääle tulõma. Seo kuu kespaigan kävemi sõbraga uudistaman, midä põnõvat Ess-suu kandin löüdä või.
Pühäpäävä hummok. Telefon kõlisõs.
– Läämi suu pääle kõndma, kuts sõbõr.
– Tunni ao peräst, kosta vasta ja aja hinnäst sängüst vällä.
* * *
Mõtsa veerest om lumi är sulanu, a mõtsa all tulõ edimädse minotiga lumi seerikulõ. Puhk tuul ja hõrrõlt satas midägi lumõ ja vihma vahepäälist. Õkva õigõ ilm säändses matkas.
* * *
Suu viirde omma kraavi kaivõtu ja nuu omma tammõga niimuudu kinni pantu, et vesi seen olnu.
– Kas tuu om sis õigõ tego, ku nuur pedästik niimuudu vii sisse uputõdas, küsüs tüüstüseusku sõbõr.
– Ei tiiä, ei olõ as’atundja.
* * *
Tan Ess-suun tetäs määnestki projekti. Tahetas vannu turbakaivanduisi pääle jäl suukasvõ kasuma saia. Olõ kunagi käünü ütel tutvustuskuunolõkil, sääl kõnõldi, et tuvvas ütest tõsõst suust ärkooritut päälmist kihti, laotõdas tuu sitalaotajaga turbavälä pääle ja loodõtas, et suukasvu läävä kasuma. Arvada om tuu tüü är tettü ja no uuritas, kas iks lätt kasuma.
* * *
Kõgõ tuu uurmisõ jaos omma mitmõlõ poolõ suu pääle tettü lavvust tii. Noidõ teie veeren omma mõnõl puul väiku kao muudu rõnga turba seen. Arvada omma nuu kotussõ, kon tiidläse ummi lugõmiisi-mõõtmiisi tegevä. Lavvatii omma vahtsõ, korgõ ja kimmä.
* * *
Nuu vahtsõ lavvatiijupi tulõva läbi suu minevä asfalttii päält ja lõpõsõ suu kesken, nii et inämb edesi ei saa. A et inämbüs paiku suust om ijä all ja tuu om viil nii kimmäs, et kand inemist häste, om õigõ aig uudista suud niimuudu, et suu tuust ei kannata.
Suuuurja omma lasknu Esssuu pääle ehitä korgit lavvateid. Nuu saava suu kesken otsa, tulõ sama targastõ tagasi minnä. Koha Priidu pilt
* * *
Tuul puhk iks parasjago kõvva, nii et kõo suu veeren ajava hinnäst mõtsa poolõ kumõruisi. A käüjäl külm ei nakka – lumi om seerigu seest vällä kaabitsõdu ja tuu, miä sinnä jäänü, iholämmä käen lindu lännü. Kuis tuu jutt oll’gi, et ei olõ halva ilma, omma võlss rõiva. Meil omma õigõ rõiva sälän.
* * *
Et suu om küländ lakõ maa ja sääl väega pall’o midägi uudista ei olõki, käänämi mõtsa. Tan jääs kül lumi jalgu ala, a põnõvust om hulga inämb. Egä puu om esi näko, tiiraakõnõ, miä sünnüs su minekist vai aimas perrä mõnt eläjärata, vonklõs noorõmbidõ ja vanõmbidõ puiõ vaihõlt. Rahu täüt henge ja pääle tulõ tunnõ, et olõmi tuulõ ja vihma käest päsnü.
* * *
A olõ-i tuud rahuaigu kavvas antu. Pia paistus nurmõviir ja mõts omgi läbi. Kraavi pääle kasunu võsu takast paistus üts maja.
– Mis maja tuu om?
– Tiiä külh, kes sääl kunagi elänü om, a nimi ei tulõ miilde.
* * *
Vanno majju man kõnõlõ sõbralõ uma vana mõttõ eterniidist ja tuuga köüdetüst vastaossusõst. Et eterniit om silmäle jälle matõrjaal ja kihvti täüs, a ummõhtõ om päälelüüdü eterniitkatus är pästnü hulga mi kandi talomajjo. Nii om tä ütel ja samal aol taloehitüskunsti vainlanõ ja sõbõr. Majast tsipa kavvõmbal sais sannakõnõ. Tuugi om eterniit kõgõ hullõmbast är pästnü, saina omma kimmä. Keres om seen kül kokko vaonu, a lihasuidsutamisõ redeli saina veeren viil peris terve.
* * *
Tsõõr nakkas tassakõistõ otsõ kokko tõmbama. Viil om vaia kõndi suurt lanki piten ja saia üle katõ uja. Ilm om niimuudu sulalõ käändnü, et ujal om ijä vii kesken: päält- ja altpuult ijäd juusk vesi, a ijä kand mõlõmbat matkalist.
Ujast üle saaminõ ei olõ kuigi rassõ, esieränis sis, ku kiäki om hernehirmutisõ üleminegi kaitsmisõs pistü säädnü. Koha Priidu pilt
* * *
Kolm tunni päävävargust om andnu kõva energiälaksu, miä mõos viil mitu päivä. Aparaat näütäs, et olõmi läbi kakõrdanu ütesä kilomiitret. Võimi uhkusõga üteldä, et liikmisõaasta om mi jaos vallalõ kuulutõdu.
Rahmani Jan
