Sibividäjä äpärdüs
Sibividäjä visas’ uma puhvaika pütü otsa, a nii õnnõtulõ, et tuu sattõ pütüluugist sisse. Karas’ sis kipõstõ luugi mano, tsusas’ käe sisse ja naas’ kumpma, et puhvaika kätte saia. Ei midägi.
Tõsõ mehe kõrvalt kaiva ja proomõ trüüsti: «Seo oll’ vana puhvaika, mis sa taast iks otsit, las jääs.»
«Ega mul puhvaikast hallõ ei olõ, a võileib jäi karmanni!» selet’ sibividäjä vasta
