Seo aasta edimädsel kuul oll’ mul hariligust hulga inämb kokkosaamiisi. Noidõ siän kats kõvva ettevõtjat, kats kaitsõliitlast (!), kats uma ala pääl tippkultuuritegijät. Inemise, kiä mõistva tulõvat aigu keskmädsest selgembäle ette kujota.
Hulk herksit võrokõisi murõhtas Võromaa tulõvigu peräst. Nä omma olnu kõgõ Eesti patrioodi, nä omma perämädse aasta joosul tugõnu sõa käen kannatavat Ukraina rahvast. A no om näil tunnõ, et suur massin sõit näist üle ja häötäs näide tulõvigu. Et Kesk-Võromaast jääs perrä maa, kon kinnisvara inämb midägi ei massa, kost latsõ pakõssõ minemä, kon küläliidsi ei käü. Ja tuuga häös küländ ruttu seo kandi umanäolinõ kultuur.
Noid inemiisi, kiä murõhtasõ, om suur hulk. Päält 11 500 inemise anni uma elektroonilidsõ (!) allkirä Nursipalo laembastegemise parhilladsõ plaani vasta.
Murõligõl inemiisil om tekkünü küsümüs: kas ja määne õigus om võrokõisil otsusta tuu üle, midä Võromaal ja Võromaaga tetäs.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
