Meil oll’ pini nimega Nepi. Tä oll’ vähä kur’avõitu ja selle peeti tedä ketin. Nepi urisi esiki ummi pääle, kõnõlõmalda võõrist. Söögikausi poolõ es tohe sukugi minnä, sis näüdäs’ õkvalt hambit. Imä oll’ ainumanõ, kes tedä kantsõld’ ja süütse, kedä tä es putu.

Ütskõrd õdagu ollimi kõik perrega tarõn, ku kuulimi, et välän naas’ hirmsa haukminõ ja vingminõ. Esä läts’ kaema. Repän oll’ tulnu moro pääle mi piniga purõlõma. Nepi oll’ jo haugata saanu ja värisi kuudin ku haavaleht. Repän mugu tahtsõ kuuti perrä minnä. Esä võtsõ vigla ja leie rebäse maaha. Mul oll’ muidoki rebäsest hallõ, a viil rohkõmb Nepist, kel kõrva seen mitu mulku.

Ilosa kaskaga repän oll’. Es olõ kärnän ega midägi. Hand oll’ kohhil ja läükü. Esä parksõ naha är ja mullõ tetti tuust palitulõ krae. Igäväne uhkõ. Ümbre kaala kohhil karv ja viil käpä kah iin.

Lätsi tuu aasta kuvvõndahe klassi. Kül mul oll’ häbü säändse rebäsekraega koolin kävvü. Tõõsõ olliva hariligõ rõividõga ja ma nigu suurõliina daamõ. Esi mõtli, et imä olõs pidänü hindäle säändse krae tegemä, mitte mullõ. Es julgu imäle midä üteldä kah. Tä tahtsõ jo kõgõ parõmbat, a es rehkendä, kuis ma tuu krae sehen hinnäst tunnõ.

Näputi kokko ummõldu käpä vallalõ, et sis imä võtt krae päält är ja kooni tä parandama nakkas, saa ma ilma kraelda kävvü. A imä ummõl’ nädälivaihtusõl käpä kokko ja iispääväs oll’ krae jäl kõrran.

Käve tuu uhkõ rebäsekraega paltuga viil neli aastaiga. Seeni sai maakuulgi läbi ja lätsi liinakuuli. Nüüd olnu õigõ aig säänest paltut kanda. A tuus aos oll’ krae jo nii är kulunu ja aiõ karvu, et pidi är viskama. Ostsõ vahtsõ palitu, mis oll’ tävveste harilik ja midä kiäki tähele es panõ.

Urmi Aili

Repän lumõ pääl jalotaman. Savisaarõ Remo pilt