Kes meist ei tahassi olla vihmavar’o all, kon külm vihm ei leota ja kuum päiv ei küdsä. Vihmavari võissi olla niigi suur, et sinnä mahussi uma pere, kõik sugulasõ ja sõbra ja näide elämise, kon kõik umavaihõl häste läbi saava. Ei määnestki suurustamist ja nägelemist. A säänest and otsi.

Kõgõ lihtsämbähe levvät var’o, mis om vanõmbidõ puult latsilõ kaitsõs antu. Kül hoiassi ummi latsi egä oho iist ja kaidsassi kiusamiisi vasta. Panõssi rõivilõ ja poputasi, et nä haigõs es jäänü. Et näil kõtt täüs olnu ja miil hää. Vanõmbas saiõn valvasi, et nä halvalõ tiile es lännü.

A ku latsõ suurõs saava, sis nä läävä iks kotost är uma elo pääle ja ummaki vihmavar’o alt välän. Ei saa imä-esä sis inämb kaitsa nigu koton.

Ja nii nä ligonõsõ vihmaga ja praatva pääväga. Elo raputas näid siiä ja sinnä, kooni nä esi loova uma perre kotsilõ vahtsõ vihmavar’o, kaitsõs ummi latsi jaos. Ja nii põlvõst põlvõ.

A ku taad ello laembalt kaia, sis kõik inemise tahtva häste ja kindmält ellä. Kõik maa ja riigi tahassi umma vihmavarjo, mis näid hoiassi, mink all olõssi jala lämmän ja pää selge. A kost säänest suurt varjo saia?

Õkvalt ei saaki midägi. Tulõ alosta esihindäst. Olla ausa ja häätahtja tõisi inemiisi vasta. Vast sis saava tõõsõ kah samasugutsõs. Egä inemine om suurõn maailman väikene kärbläsemusta muudu täpikene. A ku meid, täppe, om pall’o, kes kõik hääd suuvva, saagi joba suur vihmavari kokko, mille all om kimmäs ja hää ellä.

Urmi Aili