Aoluulaisil om kombõs hinnäst tutvusta tuu perrä, mis kihlkunnast nä peri omma. Ma ütle inämbäste Urvastõ kihlkund, kohe ma tõtõstõ sisse olõ kirotõt, kon olõ koolin käünü ja mis kandi võro kiilt ma arvada periselt kõnõlõ. Imä puult olõ peri Harglõ kihlkunnast ja eski ku mu kiil olõ-õi peris tuukandi kiil, omma pall’o mu kododsõ kombõ rohkõmb õkva säält peri. Lõunõ-Eestist peri olõminõ ja hindä võrokõsõs pidämine omma kimmähe suur osa mu hindätiidmisest, midä ma aigupiten elo joosul seletämä opi.
Põhikoolin kävven oll’ ilmadu selge, et opimi koolin võro kiilt ja algklassõn uma kandi perimüslugusid, legende ja pühäpaiku. Inämbüs latsi olliva kohaligu ja kõik tuu tundu tävveste normaalnõ. Kodokandi lugusid opas’ koolin meile mu vanaimä. Meile kõnõldi latsiaian Pühäliisto tammõst, Liinamäe ohvrikivist, Kar’asuu katsikist ja tõisist asjust, mink perrä mi sis pilte joonistimi. Nüüd tahas, et noist rohkõmbgi meelen ollu, kuigi tuul aol oll’ tõnõkõrd peris rassõ vanaimäga maid jaka.
Gümnaasiumi otsusti ma minnä hoobis Tartohe, Treffnerihe, nigu iks kõik targa talolatsõ läbi aoluu, mis sis, et inämb mitte õnnõ poiskõsõ. Sääl hiidüt’ minno, ku veido tiidvä midägigi Lõuna-Eesti esierälidsest ilmast, kultuurist ja tuust, et võro kiil vai tarto kiil olõman om. Mõnõ arvsiva, et tarto kiil omgi õnnõ tuu, et inemise ütlese «mantel» pehme n-iga. Eski Võro liina lähkül suvitaja sõbõr es usu, et kiäki ülepää periselt võro kiilt kõnõlas. Kohaligus kultuuris oll’ timä meelest tuu, kuis turistega mõtsan suurõ raha iist šamaanitrummõ meisterdedäs.
Ülikuuli tullõn löüdse hinnäst hoobis huvitava kotusõ päält. Pall’o mukka üten aoluku opva inemise olliva väega huvitõdu, kuis iks elo Lõuna-Eestin ja Võromaal käü. Näile tull’ seletä, mis om vaiht võrokõisil ja setodõl, tahtsõva kuulda mu kõnõlõmist ja mõistata, ku pall’o arvu saava. Ütskõrd trehvsi ma päält kullõma loengut, kon oppaja ja tudõngi ütenkuun mõistati, midä üts vai tõnõ sõna võro vai seto keelen tähendäs. Ma esi sai pia kõgõst tuust tekstist arvo ja sis oll’ väega andsak tunnõ, nigu ma esi olõs tuu uurmisobjekt, kink kiilt dešifriiri proovitas. Samal aol tahas esi kah olla tuu uurva tiidläne. Või-olla omgi parõmb olla esi peri tuust rühmäst, kink olõmist ja kiilt uuri tahat.
Esimuudu kõrd oll’ tuu, ku ma küsse uma Võromaa sõpru seltskunnan, kiä naist om käünü matussil, kon tetäs puu sisse rist. 90% näist ütel’, et om. Tuu tundu ummi sõpru hulgan pia et ülearvo harilik asi, mis ei olõki nigu määnegi tiidlik asi, minkast umavaihõl kõnõlda. A ku tuud peräst Tarton kõnõli, olliva kõik rahvausundihuvilidsõ tudõngi helevällä, et sääne kommõ, minkast nimä õnnõ kuuldnu ja lugõnu ommava, periselt kah edesi kest. Tuu tundu väega eksootilinõ asi.
Viil üts kõrd, ku ma tundsõ, et olõ elon uurmisobjekt, oll’ sis, ku loengun kõnõldi kilkest, majahaldjist ja kurukikkist eesti rahvausundin. A viil mu latsõpõlvõn vissi mu pere latsõ kõik uma är tulnu piimähamba ahu otsa sõnnuga «Kurukikas, kurukikas, ma anna sullõ luuhamba, sa anna mullõ raudhammas». Nii opas’ mullõ mu imä, kinkalõ opas’ samma asja timä imä. Ja nä es tii tuud selle, et olõs raamatust lugõnu ja sis arvanu, et no nüüt piäs esi kah tuud vanna asja pruuvma. Tuu kommõ jõudsõ periselt edevanõmbidõ perrä minoni.
Pall’o vanna kohaperimüst nakkas sõski ka meelest minemä. Inemiisi egäpääväilman ei olõ meelen, et näütüses mu hindä kodo lähkün Majala külän om vana küläkabõli ja küläkalmuaia kotus. Latsõn mi kävemi sääl kõik aig päävä minekit kaeman, a nüüd omma tii maaumanigõl kinni pantu ja häste mano ei päse. Piä võigi tuu esieräline paik tävveste meelest minnä. Meelest om lännü ka tuu uskminõ, et Uhtjärven ei tohe tsukõlda. Vahepääl kiäki kül tulõ tuu kotsilõ kommõntiirmä, a no ega tuust inämb kinkagi arvaminõ as’ast ei muutu.
Võõrilõ miildüs küssü, kas periselt kah sis inemise egä päiv kõnõlasõ võro kiilt. Ku statistika näile tuud selges ei tii, sis ma soovita näil minnä Võro Grossi puuti. Tuu om nigu keeleuurja paradiis. Nii pall’o kotusõpäälitsit inemiisi, vanapaarõ, daamõ, kiä kõik umavaihõl kõnõlasõ tervüsest, liha hinnast ja muust maast ni ilmast uman keelen!
Talvinõ Munamägi. Marga Martini pilt
Poodi man käümine om tan kandin ülepää üts tähtsä asi. Sinnä mindäs iks tõisiga kokko saama, kõnõlama ja uudissit kullõma, mitte õnnõ asju ostma. Mõnõn maapoodin viil löüd müüjit, kiä umma kiilt pruukva, a tuud õnnõ kotusõpäälidse rahvaga. Ni ku võõra puuti astva, pruugitas iks eesti kiilt.
Mu jaos omma õkva nuu kõgõ traditsioonilidsõmba ja «autentsembä» lõunaeestläse peris sakõstõ küläjoodigu. Nä omma inemise, kiä hoitva alalõ vannu kombit, ei lasõ hinnäst sekä väega suurõl lugõmusõl ja ei tii asju vällänäütämise jaos. Nä eläse nii, kuis õks eletü om, tegevä praktiliidsi asju, saava poodi man kokko ja mälehtäse mõnikõrd lugusid vanast aost. Näütüses jätse üts mi talon abin käünü miis egä kõrd söögiaol taldrigu pääle suutävve süüki alalõ. Ildamba tull’ vällä, et tuu oll’ mõtõld edevanõmbilõ tenos.
Lisas toolõ oll’ mi naabriil viil ildaaigu hopõn, kinka nä teivä egäpäävätsit põllutöid, künni maad ja kardohkid, vidäsivä mõtsast puid ni nurmõ päält haina. Nä olliva üte perre latsõ ja ellivä väega kombõperist ello, mis tuust, et üten viinakuradiga. Näütüses suidsutiva sannan lihha, veivä kesväkülbjäle (mu esäle) suidsutõdu tsiahanna, teivä soolakurkõ tünnü ja pandsõva lumpi saisma. Olliva kõva kalamehe ja õks tuu perrä, kuis kõik aig oll’ olnu kalapüüdmisaig, kuiki keskkunnainspektriga tull’ sakõst ütlemist. A mul om meelen üts lugu, ku tuu elo tükse minemä eski pall’o traditsioonilidsõs, et olõs nigu vällä karanu 19. saandi vallakohtu protokollist.
Tuu juhtu 2009. aastaga keväjä, ku ma olli katõsa-aastanõ ja mu veli oll’ õkvalt sündünü. Oodimi üten vanaimmi ja vanaesäga vahtsõt velle kodo, a samal pääväl olliva naabril ollu imä matussõ. Kõrraga ilmu aknõ taadõ veridse pääga miis, kinkalõ oll’ veli taburetiga päähä löönü, selle et oll’ tullu tapõlus tuu üle, kiä imä maja hindäle saa. Saadimi tä minemä naabri poolõ, selle et meil oll’ kipõ ja ei saa jo haigõmajast tulõjit verelumbiga minemä hirmuta. A õkva pääle tuud ilmu aknõ taadõ leevälapjuga miis. Ma naksi uma elo peräst pelgämä ja lätsi sängü ala varjo. Nuu olliva viis kõgõ hirmsambat minotit mu elon. Õnnõs jõudsõva naabri politsei kutsu inne viil, ku imä-esä velega kodo jõudsõva, ja tülü sai lahendõt. Imä majja es saa kumbki veli.
A veidükese ilosamb puul taa elo man omma üten vannu inemiisiga ja pillimiihiga peetü pido. Pikä lavva takan süümine, ütenkuun laulminõ. Mu lemmiklugu oll’ väikun latsõn «Tulõ aga tulõ», midä ma egäl juubõlil laulsõ. Viil om kimmäs hitt olnu kõgõ «Mu latsõpõlvõ Võrumaa». Ku mu Saru vanavanaimä umma 95. hällüpäivä Tarton pidäsi, laulsõmi tuud sääl kõik kuun. Tuu oll’ külh tä viimäne hällüpäiv, a pidotuju es olõ tuu peräst väikumb. Tä oll’ nii kõhn ku luu ja nahk ja istõ sohva pääl, ku ma kuulsõ, et tä mitu kõrda sosist’ hillätassa, et no võtkõ nüüt kiäki pitsi kah. Mitte kiäki es kuulõ tedä pääle mu hindä ja ma es saa midägi tetä, selle et ma olli viil lats ja es julgu kinkalõgi üteldä, et noh, võtami nüüt pitsi.
Viil täämbädselgi pääväl panõ tähele, et uma Võromaa sõpruga omma pido iks hulga vägevämbä. Inemise viitsva pitä sünnüpäivi, kutsu küläliidsi ja pakva hulga süvvä. Võromaa pernaasõ kõgõ suurõmb hirm om, et kõtt jääs kinkalgi tühäs. Pia egä kõrd jõud pido kotsilõ, ku ütenkuun lauldas, käüdäs sannan ja kiäki ei taha varra minemä minnä. Põh’a-Eesti sõbra kaiblõsõ, et egäl pereistmisõl kõnõldas poliitikast ja kiäki ei kannata sääl olla. Ma külh tankandi pidodõl tuud tähele ei olõ pandnu, inemiisil om õks ka tõisi juttõ ja nal’ajuttu viil väega hulga.
Sääne om mu Võromaa ja mu kodokant, kost kõrrast inämb kavvõn ollõn saa arvo, määne periselt om taa kandi inemiisi ilmakaehus ja saamislugu. Midä rohkõmb vanna ja vahtsõt ma opi, toda põnõvamb om kõik ka mu hindä jaos. Ja võrokõisil om viil pall’o rohkõmb ku õnnõ uma kiil.
Saarõ Hipp (21)
om Võromaalt peri
Tarto ülikooli aoluutudõng
