Vahtsõ käsitüü- ja meelüssekonkursiga «Latsõlik ja lustilinõ» virgutas MTÜ Vana-Võromaa Käsitüü kõiki hindä seest latsõlikku ja lustilist üles otsma ja tuud luumisõ seen är pruukma. Töie esitämise tähtaig om 28. mahlakuu.
Iistvõtja Oja Vilve seletäs konkursi päälkirä lähkümbält vallalõ: «Ku üle-eestiline käsitüüliit hõigas’ vällä aastateema, miä om köüdet perrätulõjidõga («Pealekasv» – K. K.), sis oll’ tuu tougõ meile kah – säädi seokõrd tsiht eräle latsi ja nuuri pääle.» Piire siski maaha ei panda: lusti võiva saia ütel aol jo nii latsõ ku suurõ.
Oja Vilve tuu kül mano viil üte märgosõna – krutskilinõ. Ummi kogõmuisi perrä – midä om laatu ja vällämüüke pääl iks korjunu – ütles tä, et ku käsitüüas’a vai meelüsse seen om väiku vikur, pand tuu ostja lahkõmbalõ, esiki rõõmsalõ rahakotti vallalõ tegemä. «Näet õkva, et asi tege inemisel tujo hääs,» tulõtas tä miilde kibõnit müügileti takast. Ja meistril ei saa ummõtõ midägi müümise edenemise vasta olla. Vilve om esi kah käsitüümeistri ja tuu seo jutu pääle üte tüünäüdüsse: tä om mõtõlnu, kuis kuta katõ-inemise-kindit, millega om hää käest kinni hoitõn jalota…
Tõõnõ tähtsä nõudminõ seo konkursi man om köüdüs Vana-Võromaa vai seo kandi perimüsega: määnegi kotusõpääline pututus piässi as’al man olõma. Viil nõst Oja Vilve vällä, et märki tasos pakõndi pääle: tuu avitas meelüst parõmbalõ müügis vällä säädi. Säänest võimalust ossavõtjilõ pääle konkurssi pakutas kah.
Pääle tuu, et konkurss härgütäs latsõligu lusti ja latsi pääle mõtlõma, oodõtas kõrvuisi meistridega ossa võtma nuuri inemiisi: või-olla halgahtas just näil hüvvi mõttit, millega ja kuis hindävannuidsil tujo hääs tetä. Vallalidsõ pää ja virga käega noorõlõ luujalõ om vällä pant eräle avvohind. Konkursi täpsemb kõrd om nätä Vana-Võromaa Käsitüü lehe pääl Facebookin. Tulõmuisist andas teedä 5. lehekuul.
«Latsõlik ja lustilinõ» om Vana-Võromaa Käsitüü viies meelüssekonkurss. Varatsõmbi aastidõ teema omma olnu «Savvusann», «Aigu om!», «Mõtsa poolõ» ja «Kirjun om väke». Kõgõ köütvämb om luujidõ jaos seenini olnu teema «Aigu om!». Oja Vilve nimmas, et ossavõtjidõ tsõõr ei olõ jäänü samas: kõik konkursi omma meelütänü vällä vahtsit meistrit. Nii et Vana-Võromaa Käsitüü suuv luujilõ konkursiga härgütüst anda om täüde lännü.
Pääle tuu taht Vana-Võromaa Käsitüü avita seo konkursiga paigapäälist eloviit, mõttõ- ja mustriilma nättävämbäs tetä. Säält, kon turistõga toimõndõdas, üteldäs kõgõ, et paigapäälist meelüst om veidü. Oja Vilve om kimmäs, et mõnigi tetüs olõs seo konkursilda olõmalda. Kuna konkursitüü ei tohe olla varramba koskil vällä näüdät, sis om tulnu luujal pää, vai esiki ku mõtõ joba olõman, käe tüüle panda. Arvada sai nii valmis ka sanna-konkursi tüü «Pruukmalda kõoviha leht», millel om nüüd Uman Poodin hää minek.
Huvilidsõ saava varatsõmbi konkurssõ töiest ülekaehusõ timahavadsõ aasta võro-eesti sainakallõndrist «Meistre kässiga luudu».
Kabuna Kaile
Oja Vilve näütäs umma näpotüüd – puppi võroperädse kiräga kleidin –, miä pasnu õkva ka vahtsõlõ konkursilõ. Kabuna Kaile pilt
