Pia 27 aastakka Põlvan notariammõtit pidänü KÜRSA EREL ilmu ildaaigu võrokiilne luulõkogo «Taivast ja tuulõst». «Perämädse viie aasta joosul olõgi tennü sääntsit asju, miä miildüse: luulõtanu, maalnu. Kuna sis viil ku mitte prõlla,» tunnist’ naanõ, kiä om võrokiilsehe luulõilma üten haardnu uma Tal’nast peri mehe, iätsuklõmis-seldsilidse kolleegi ja esiki kundõ.

* * *

Kas tiiäti, et 10. radokuul Võrol Kreutzwaldi majan olnul Koidula-nimelidsel luulõlugõmisõl esitedi joba kattõ luulõtust ti vahtsõst kogost – «Är sõkku mu varbidõ pääl» ja «Elotsõõr». Miä teil naidõ luulõtuisi sünnüst meeleh om?

Tohoh!? Kae ku kinä – väega rõõmsa uudis! Taa mõtõ om kõik aig, et är sõkku mu varbidõ pääl – mul hindäl om aru ja pää, nigu luulõtusõ lõppki ütles. Luulõtusõ mõtõ sündü maal – egäsugumast asja, midä päähä määritäs, pääle sunnitas, om nii pall’o, et tuu nakkas lihtsäle ajudõ pääle.

Luulõtusõ nakkasõ mul pään helisemä, tulõva kuikimuudu taivast ja tuulõst – säändse annina üllestpuult. Seo luulõkogo om kumardus kotsapäälsele keelele – seo om seo, midä esi saa(t) är tetä. Mi ei tiiä, et võro kiil igävädses jääs, a para või-olla saami seo keele jaos aigu manu, ku mi egäüts midägi säänest teemi. Minnu väega sekä, et kõik tahtva saia – toetuisi, ütte, tõist ja kolmandat. Egäüts nõud, et olku aga kõkkõ rohkõmp ja riik andku tuud meile. A mis mi esi olõmi tennü vai teemi?!

Mis aost pääle luulõtati ja luulõblogi piäti?

Mu miis kah ütskõrd, ku tälle ette lugõsi, ütel’: siiämaani sa olõ-i luulõtanu ja nüüd äkki naksit luulõtama. Kirotanu olõ iks varõmp kah, a nal’aga poolõs või üldä, et ku naksi talvõtsuklõjas, sis tsakra lätsi valla. Tollõ pääle ütel’ mullõ Indrek Park (keeletiidläne – T. A.), et ärku ma nii ütelgu, muidu tegünes paralleel Igor Mangiga (naard). A mu talvõtsuklõja-naasõ, kiä omma tihtsäle mu edimädse lugõja ni lati ette pandja kah, ütlese kõgõ tõisilõ, et Erel lätsi tsakra iämulgun vallalõ, et tulkõ ti kah tsuklõma, või-olla juhtus tika kah midägi säänest.

Edimält naksi kirotama vemmalvärssi, sõs mõtli, et mille mitte, sõs panni internetti ja säält om asi edesi lännü. Blogist om mu luulõtuisi kaetu jo pia 8000 kõrda. Sääl om üle 300 sissekandõ. Ma kirota haikusid kah, nuu omma inämbüste eesti keelen. Kats aastat olõ vällä andnu umma haikukallõndrit. Timahavva anni kah – naati küsümä, et kas tulõ, ja sõs pidi iks tegemä.
Merest luulõtaminõ võro keelen häste vällä ei tulõ, kuiki olõ pruuvnu. Tuu üts luulõtus, miä mul kogon merest om, helüses eesti keelen parõmbalõ ku võro keelen.

Ja tõtõstõ käütigi iätsuklõman, nigu luulõtus «Talvõtsuklõjagi» aimu and?

Loomuligult. Taa olõ-i määneki poosõtaminõ. Kolm aastat joba tsuklõ, täämbä (16.02.23) hummogugi käve, siistsamast Põlva järve veerest tulli.

Kuvõrd luulõlinõ ehk ilokirändüslist ainõst andva om ti egäpäävätüü ehk notariammõt?

(Märk tükükese aigu). Või üteldä, et elo omgi luulõ, mille mitte. Olõnõs, mis mättä otsast kaet – vorstil omgi kats otsa.
Ku esi kõnõlat, sis inemise kõnõlasõ siin tüü man võro keelen vasta. Mul om illos lugu, mille tahtnu ütskõrd jutukõsõs kirota. Minevä aasta trehväs’ kundõs üts 70aastanõ provva. Peris provva sõrmussidõ ja muuga. Tä kai edimält kuigi korgõlt, visas’ nigu kalõhtumist kah. Kõnõlimi pikält perämädsest tahtmisõst ja ku ma küsse, kas tä võro kiilt kah mõist, oll’ vastus: «Mõista külh.» Ja inemine muutu nigu sõrmõnipsust – provva-mask sattõ maaha ja mi kõnõlimi pikält võro keelen. Niimuudu sai tä inemises, kiä tä periselt oll’. Är kattõ tuu, kedä tä edimält näüdätä oll’ tahtnu. Muutuminõ oll’ silmäga nätä.

Ti luulõ tege väega meeleperälidses tuu, et tä om elolinõ ja õkvamiilne. Säält kumas vasta taa, et olti ausa kirotaja. Kas om nii?

Kinä kuulda. Olõ nüüd toimõndamisõ, raamadu tegemise aigu lugõnu ummi luulõtuisi iist takka ja takast ette ja mõtõlnu. Mariinaga (raamatu toimõndaja – T. A.) olõmi kah kõnõlnu, et luulõtus piät edimält süämen ja sõs pään helisemä ja lõpus helisemä sis kah, ku loet. Ja ma esi olõ mõtõlnu, et mu luulõtusõn om 3D – piät nägemä alatuunõ kah. Tähendüs ei olõ peris tuu, midä edimält loet: et valmis saiva naa Talliina-Helsingi tunnõli. Luulõtusõ «Ehiti Talliina-Helsingi tunnõli» alatuun om mu jaos Margaret Thatcheri ütlemine, et ku sa tahat poonjata, sõs kõnõla miihiga, a ku sa tahat, et midägi är saas tettüs, sõs piät naisiga kõnõlõma (naard tähendüslidselt). Mutikambaga ütesõnaga (Mutikamp edesi tege rassõt tüüd, / latsõ tahtva süvvä ja tühi jutt ei müü).

Mõnõ luulõtusõga om nii, et ku kirotat, sis tunnõt määnestki asja esiki füüsilidselt. Üts luulõtus, mis läts’ perämädsel minotil raamatulõ sisse, om «Maailmal ei olõ meid vajja». Tollõ kiroti viil detsembri algusõn ja ütel hetkel oll’ tunnõ, et nigu papõr lõiganu sõrmõ. Luulõtus sai kirja, nigu veri olõs tulnu šahh vällä. Saatsõ Mariinalõ ja tä tennäs’ nii illos-halusa luulõtusõ iist. Oll’ tõtõst tunnõ, et säänest värki, ku inemise arvasõ, et nä omma maailma naba, om ülearvo pall’o. Tuudaigu oll’ meil kõik aig meediän tuu blondiin.

Mul olõ-i nii, et istu lavva taadõ ja mõtlõ, midä ma nüüd kirota. Mõnõ luulõtusõ tulõva mälehtüisist, nigu «Sõsara». Tull’ miilde, kuis latsõpõlvõn lätsimi, piimämannõrg käen, suurt vastutust tundõn, mul ku vanõmbal väiku sõsar käekõrval, katõ vanaprovva Minna ja Kristi poolõ, kiä käve meid hoitman. Kassikäpä häitsivä väiku liivadsõ mäe pääl… Sääne mälehtüs, mis tulõ ja sa piät tuu vällä kirotama.

Kost ti peri olõti?

Varstust, nigu luulõtuisistki vällä tulõ. Mustjõgi om Varstu küle all, sääl jõõ veeren sai karjangi käütüs. Sõs mullõ tuu sukugi es miildü, et hummuku varra pidi üles tulõma, a nüüd takkaperrä saa arvu, et tuu andsõ latsõpõlvõlõ iks väega pall’o mano. Undsõdsõ hummogu ja …

Ku pall’o põra kodokandiga köüdüst om?

Vanaimä Tagavahi talo omgi mi perre käen ja pall’o luulõtusõ ommaki säält. Lää pindremaa pääle ja luulõtus nakkas pään helisemä – nii omgi. Iks sääne nabanööriköüdüs om tollõ kotsaga. Kotus om külh poja nimel, a olõmi sääl ütitselt kõik suvõ nii-üldä rabanu. «Põhjamaa valgõn üü» om küläelost maaha kirotõt: täpselt nii oll’, et lätsi keväjäõdaku hämäräga küllä klassisõsaralõ, kiä tull’ Šotimaalt tagasi. Kõik ussõ olli külh vallalõ, a kedägi es olõ. Kõrraga hõigas’ klassisõsara veli puulunitsõlõ üllest aknõst: «Marje maka.» (Naard süämest.) Sõs kõndsõgi tagasi, tsireli häitsivä ja kiroti koton luulõtusõ valmis. Taan mõttõn jah omma naa luulõtusõ mul kõik elost hindäst.

Ti kodotii vii kõgõ müüdä ka Nursipalust. Miä ti meelest om taa as’a man õigus ja miä õiglus?

Taalõ küsümüsele ei mõista niimuudu õkva vastata. Lugõsi tuud üleskutsõt, et teemi nüüd võrokõisi kongressi ja… Saman lugõsi uma kursusõjuhendaja Rait Marustõ artiklit, kon tulõ kah vällä, et kõnõlda õnnõ Nursipalust olõ-i õigõ. Mu meelest om asi tollõn, et ku mi väiku kotsa veeremaastusõ, om taa ülene riigi poliitika – taa olõ-i õnnõ Nursipalu küsümüs. Saami arvu, et rahvast om veidü ja rahha om veidü, et elämi maa veere pääl: Mi elämi ilma veere pääl, / koh kikkaga valgõ kerik.

Siin Põlvan om sammamuudu – meil olõ-i para nn õkvast Nursipallu, a põhimõttõlidsõlt om sama sais kõgõl Vanal Võromaal. Ku riik saa-i arvu, et ka tagala piät olõma inemiisi täüs, sis om midägi vähäkese võlssi. Mu meelest piäs kongress kah ajama taad asja, ei tiiäki, kas om õigõ üldä, a (tulusid) ümbre jagama. Inne valimiisi külh kõnõldas, kuis tulõva tüükotussõ ja muu, a periselt kirotõdas Tal’nast rahandusministeeriümist ette, et võtami tollõ ja tollõ as’a kokko. Paraki – nõstami kooli- ja latsiaiaoppajidõ palku. Väega illos poliitilinõ loosung, a kõik taa raha piät pall’ongi löüdmä umavalitsus. A kost tuu raha löütäs?!

Võtami vai mu hindä interneti-näüte: et siiä kesk Põlvat saia 100 üles, 100 alla, pidi puul aastat uutma. Põhiküsümüs om iks riigi kaeminõ veerenukkõ pääle. Kaitsõvõim om väega tähtsä. Ei taha olla noidõ inemiisi nahan, kiä kodo kaotasõ, a periselt om seo pall’o laemb küsümüs meil siin kagu-nukan.

Kürsa Ere usk, et saami võro keelele ütsjago aigu mano, ku egäüts periselt taa hääs midägi är tege. Tä esi om valinu luulõtamisõ ja uma maakodo hoitmisõ tii. Pilt eräkogost

Kuis teile uma tüü kaudu tunnus, kas nuuri tulõ siiä kanti?

Ma taad liikmist väega ei näe, selle et teemi para pall’o tüüd är veebin: inemine tege umma tehingut Tal’nast ja siiä kotsa pääle ei tulõ. Tollõn mõttõn ma üldä ei saa. A midä olõ esi paar kõrda tundnu: meil Põlvan om pank, kiä pelgäs inemiisi. Tuu tähendäs, et piät broniirmä interneti kaudu ao, a vanainemine ei suta toda tetä. Pank om muiduki eräfirma ja nuu tegevä, midä tahtva. Siski omma nüüd, ku koroona om lõppõnu, egäl puul ussõ vallalõ, a pangaussõ omma millegiperäst iks kinni. Sõs omgi varsti hää üldä, et kiäki siin ei käü – panõmi hoobis kinni. Nii om kahjus.

Kuis ti Põlvahe trehvsiti?

1988. aastal lõpõti Tartu ülikooli. Kuna olli maalats, sai ülikuuli rassõlt. Kõgõpäält olli kats aastat Varstu latsiaian tüül ja opsõ samal aol kavvõst eesti keeletiidüst – tahtsõ kultuuritüütäjäs saia. A no õnnõs es saa – es lää trikoovoorust läbi (naard). Teno paratsõlõ tüüle sai ma ka seo raamadu vällä anda. Ma saa häste arvu, et paraki om meil kiränik vaenõ ja kunstnik om pall’as.

A jah, Tartu sai kavvõstoppõn umatsõmbas ja märge, et proovi sõs juurat. Olli sissesaamisõ perrä nimekirän edimäne ja lõpõti kah häie tulõmuisiga. Pääle ülikuuli oll’ suunamiskommisjon ja kinkal hää hinde, nuu saiva rohkõmp valli. Juhtu Põlvahe praktikalõ. Siiä oll’ hää kävvü, uno elli kah siin. Lõuna-Eesti om kõik aig tõmmanu – sai Põlva MEKi praktikalõ. Sääl oll’ nuur juht Timmo Margus, ehitüsettevõtõ, pakuti ka kortõrit ja tuu perrä otsustigi. Suur armastus oll’ kah joba EÜEst löütü. Timä tull’ Tal’nast, jätt’ kooli poolõlõ, tull’ Põlvahe suusatama ja suusatas nüüd joba 35 aastat. Ku kaasa lugõ mu luulõraamatut, sis tä saa kõgõst arvu, om jo 35 aastat siin elänü. A võrokiilset rõhku tä panda ei mõista (muhelõs).

1990. aastidõ algusõn oll’ üle Eesti arvaminõ Põlvast ku noorõst edenejäst liinast.

Või-olla oll’ kah… Pääle MEKi olli veidü aigu siden tüül ja sis kuulutõdi notarikonkurss vällä. Mõtli, et proovi – ega mul es olõ säänest suuvi, et taha kimmäle notaris nakata. Innembä om mu elo olnu, nigu seo luulõkogo edimädse jao päälkirigi ütles: las loodsik kand sinno elojõõ vii pääl. Olõ ka umalõ tütrele kõnõlnu, et tä ei saa vastavuulu koskilõ minnä. Ja ku sul esiki tulõ kivi ette – iks või juhtuda, jõõn om kivve vii all kah –, sis seeni ku sutat jõkõ pite edesi minnä, om häste – las jõgi ehk saatus esi kand sinno.

Iks sääne ülene saatus määräs är?

Jah. Lustilinõ lugu sündü ka seo luulõkogoga. Mõtli, et kiä taad trükk, sõs juhtu OÜ Vali Press pääle ja olõ näile tenolik. Ku raamat oll’ inämb-vähämb, sis saat’ kujondaja Riina raamadu edimädse kaemisõ ja kirot’ mano, et tä pand’ sinnä seto kirju ka veidü mano. Ma edimält: mis seto kirju – ma olõ-i seto. A sõs löüdse, et ilosa rohilidsõ ristikese olli pantu! Nii lihtsäle pidi minemä – risti omma mu as’a. Mul om vanast aost mitmit kombit, minkast üts taa, et tii jõulupuulpäävä, vana-aasta ja kolmõkuningapääväl kõiki aknidõ ja ussi pääle risti. Ku raamadu valla võti, lätsivä silmä likõs: kuis kujondaja mõistsõ naa mu risti appi võtta – ei olõki seto värk.

Üts küsümüs ka ti hindä luulõsõnnoga: Oh mille kiäki ei taha tetä testamenti ja jättä / hää mõttõ hindä latsilõ, kõik viguri latsõlatsilõ / ja andmata muso kallilõ kaasalõ? Mille?

Eks siin mu tüü mant iks mitmit asju. Et mille ei jäetä perändüses häid mõttit ja kallistuisi ja mus’osit, a kõik tahtva õnne varra – taad ma küsü egä jumala päiv. Mu hindä mõnõ aasta tagutsõst praktikast om ka seo lugu, et kakõldi suurõriha peräst. Ma julgu küssü, mis tuuga para tetä om. Ja sõs ütel’ tuu must noorõmb naistõrahvas, et või-olla tulõ kunagi talodõ aig tagasi.

Kuna ma kõrralda perimisasjo peris pall’o, sõs om mul tulnu tunnõ, et sakõst mintäs hauda üten hingehätiga. Tuu kotsilõ om luulõtus «Ei kõnõlõ»: Mis minno vaivas, / ma ei kõnõlõ. / Mis sinno vaivas, sa ei kõnõlõ. Midägi ei kõnõlda. Ja sõs võetas kapist nuu ärlännü inemise kängä ja üldäs, ku illos inemine oll’, ja naatas inemisest jäänüid puid ja maid jagama. Tõõnõkõrd aias esiki puult puuriita takan…

Kah’os mi läämi kõrrast inämb Ameeriga poolõ, et ku midägi ei miildü, sõs võtat advokaadi ja juristi, nigu ka üten mu luulõtusõn «Võlsiti, oh kuis võlsiti!». Ka üts kohtunik om avaligult ütelnü, et nii pall’o, ku kohtun võlsitas, ei võlsita mitte koskil. Võlssminõ algas väikust pääle ja egäüts võlss egä jumala päiv. Võlssmisõ-luulõtus oll’ mul kah hulk aigu pään helisenü, inne ku kirja sai.

Kuvõrd om notari tüün läbi aigõ võro kiilt kuulda olnu, kõnõldu?

Kõik aig, ärke arvakõ! Mul oll’ siin aastit ussõ pääl silt «Tan või pruuki võro kiilt». Tulliki inemise sisse, mõtliva, et tuu om sääne poosõtaminõ, ja pruuvsõva sõs kõnõlda võro keelen. A ma kõnõlagi võro keelen – väega pall’odõga kõnõlõ võro keelen. Ma olõ periselt võro keele agent (kohendas temaatilist märki rõnnan).

Mul tulõ viil üts illos lugu miilde. Teimi talvõtsuklõjidõga järveralli – et kiä saa suvõl kõgõ rohkõmp järvi võtta. A järviga om para nii, et tihtsäle ei päse näile ülepää mano – erämaa. Neosama mi uma lõunaeestläse omma pandnu järve niimuudu kinni, et sa ei saa mano. Haanin om üts kotus, kon korgõ aia pääl silt «Maaomanik on snaiper».

Otsõmi ka Erästvere järve mano tiid. Välän olli poiskõsõ 10+. Küssemi, kost järve viirde saa. Ja poiskõnõ ütel’: see pablikuline (public beach) koht on seal teisel pool. Tä es ütle mullõ inämp esiki eesti keelen vasta.

Kiä omma ti hindä (võrokiilse) lemmikautori?

Vanast olli suur romaanilugõja, nüüd väega ei loe. Huvi peräst lugõsi ildaaigu seto Rainer Rahasepä luulõtuisi. Mul omma mõnõ varatsõmba Kauksi Ülle kogo koton. Ku Uma Leht kinkse Raimond Kolga luulõkogo, sõs sai arvu, et taa autor om peris meeleperi. Timä luulõtusõ ka helisese häste – kõik ei helise jo. Para omma käsil innembä luulõraamatu, aig-aolt kae, loe. Luulõtusõga omgi nii, et piät häste lühküga häste pall’o är ütlemä. Vahur Afanasjevi perämäne kogo «Tuulevaiksed aastad» – midä inämb taad lugõsi, toda parõmbalõ sai arvu timä kurbusõst vai depressioonist, tä luulõtuisi alatoonist.

Kuis ti latsil võro keelega om?

Mul om poig ja tütär. Ütspäiv mõtli, et kas mi vanast koton kõnõlimi vai rääksemi. Mullõ tundus, et ma es räägi. Koolin pidi muiduki rääkmä, a vanaimä ja vanaesäga kimmäle kõik aig kõnõlimi. Latsõ omma loomuligult eestikiilse, a kuna imä-esä iks võrokiilse, sõs nä saava väega häste võro keelest arvu. Tütrel om väega hää keelevaist, timä eski kirotas mullõ meilin vasta võro keelen. Ka mu lugõja-kolleegi, kinkalõ jaa blogi ja kirota luulõtusi, kirotasõ mullõ võro keelen vasta joba – nii et ma olõ iks sääne peris võro keele agent.

Vanõmba mul viil eläse, a omma häste vana ja ummi hätiga – kogon om ka mitmit luulõtuisi, miä kõnõlasõ iäst ja vanahusõst.

Kuis kutsut inemiisi imäkeelepääväl (14.03) Põlva raamadukokko luulõkogo vällänäütämisele?

Nigu mu luulõtusõngi om: võta aigu, aigu jo om ja ku sinno kõnõtas taa kiil. Sääl ma ei räägi, ma kõnõla tuust, kuis na luulõtusõ luulõtusõs saiva – kõik omma elost kirotõdu. Olõ-i vajja kõik aig haku anda ja küttä, vaihõpääl võit istu ja kullõlda kah. Mullõ miildüs dialoog, arva, et meil lätt umavaihõlidsõs märgotamisõs kah.

Ku kiäki ütles, et kirotat häste, sõs tuu om vesi luulõveskile. Ku olõt luuja, tahat iks jaka – mis ma suhvlilõ kirota.
Tüü man omma mul tegünü säändse luulõsõbra, kinkalõ ma saada luulõtuisi. Nuu inemise kirotasõ mullõ luulõtuisi vasta ja sis ma kitä näid kah, ku nä laskva hinnäst vabas. Mu meelest om para häste pall’o tuud kah, et mis nüüd mina – ma ei mõista, ei nakka tegemä. Lasõ hinnäst vabas, tii toda, midä tunnõt, et õigõ om!

Kinkse raamadu egäle Põlva raamadukogolõ. Võro raamadukogodõlõ ma ei jõvva kinki – ku tahtva, sõs tulõ osta, peris ilma kah iks ei saa (naard).

Küsse Allasõ Tiia