Mu kodo om peris väiku. A üten olõ kimmäs – seest om tuu perädüsuur, selle et as’a läävä mul kõrrast kaoma. Muidoki lövvä ma nuu suurõ otsmisõ pääle iks üles.
Imä ütles mullõ, et maja om nii suur, et ei jõvvaki tuud kõrran hoita, ja sis latsõ piät tedä avitama. Esä meelest om mi kodo õkva kõgõ parõmb, et olõs kõik aig midägi nokitsa ja tetä. Suvildõ om tan esieränis hää, selle et saa kooni pümmeni moro pääl olla ja näütüses lekat vai trihvaad mängi.
Meil om kasvuhoonõ, kost saa võtta kurkõ, tomatit, maasikit vai muud säänest, kuna tahat. Välän kasusõ ubina, miä ommava umbõ hää.
Talvõl om kah kodonõ, tuuperäst, et koton om kõik aig pipõrkoogi ja kaneeli hõngu. Esieränis illos om sis, ku tarõn om kuus – muidoki üten ummi ilosidõ kulinidõga, muido ei olõs jo mõtõt. Katõkümnendäl jõulukuu pääväl omma kõik mi perrest jõulumeeleolun, selle et sis tulõ jo jõuluvana. Muidoki omma kõgõ rõõmsamba iks mu väiku veli ja sõsar. Kinkalõ ei miildü sis joulutaat ja kingitüisi saia!?
Taa oll’ jutukõnõ mu kotost, miä om väiku, a saman iks suur, ja midä kõik armastasõ. Tan om kõgõ lustilinõ ja kunagi ei nakka ikäv.
Haagi Miia
Parksepä keskkuul, 6. klass
