Seo nätäl jõud kinno film «Savvusanna sõsara», miä om maailman joba kõvastõ tuntust kor’anu. Uurimi Võromaa juuriga filmisäädjä HINTSI ANNA käest, määndse omma timä mõttõ umast filmist ja ilmaelost.
* * *
Kuis tuu kül niimuudu juhtu, et film «Savvusanna sõsara» om ilma pääl nii kõvastõ huvvi herätänü?
Kriitiku ja Sundance’i kaeja omma vällä toonu, et film om esieränis ausa. Et helü- ja pildikiil ja naisi kõnõlusõ omma mõosa. Savvusann tunnus maagilinõ kotus ja tervendüse vägi om filmist tunda. Seo film lätt inemiisile süämele. Naisil om pall’o ärtundmist hindä eloga.
Ma luu kunsti hindä süäme päält, intuitsiooni perrä. Kunstih om vajja võtta riske, tetä hinnäst haavatavas, autorina kah. Filmih om pall’o alastõ olõkit, a seo olõ-õi seksualiseerit alastõolõk. Seo om loomulik alastus, henge valmisolõk asjust periselt kõnõlda.
Mi ilmah om nii pall’o võlssi ja pelgüst olla periselt nättäv ja haavatav. Näütämi hindäst pühäpäävänäko ja tahami jättä tunnõt, et kõik om häste. Mi ei kõnõlõ asjust periselt. A ma usu, et peris kimmüs om julgus olla haavatav.
Inemise tahtva olla kuulda-nätä, a ei olõ julgust. Pelätäs, miä tõsõ mõtlõsõ, miä ümbre ollõv kogokund mõtlõs. Mu filmih tulõ vällä, et sääne tsõõr om võimalik, koh kõnõlõt periselt asjust, sinno kullõldas ja sa kullõt tõisi, saat jaka kõiki tundit, läbielämiisi. Asju uma helüga välläütlemine praavitas, ku su ümbre om kogokund, kiä su är kullõs. Kullõs periselt ja ei anna hinnangut. Ja sa periselt jagat ummi asjo. Huvi seo filmi vasta näütäs, et tarvidus säändse praavitamisõ perrä om suur.
Miä Sinno hinnäst seo perämädse paari kuu tiikunna man om üllätänü?
Parhilla ma olõ filmi näüdänü õnnõ Ameeriga kaejilõ. Mu pelgüs sääl Utah’h oll’ suur, selle et kogokund sääl om esieränis vanameeline, padukristlik, alastõ olõk om häbüga köüdet. Mõtli, et kiäki ei tulõ seod filmi kaema. A läts’ tävveste tõistmuudu!
Peräst ekä näütämist oll’ pikk rivi inemiisi, kiä tahtsõ mukka kõnõlda, ummi lugusid jaka, mu nõal ikkõ, minno kallista. Ja nä olliva nii vana ku noorõ naasõ, kõigil oll’ määnegi ärtundminõ. Ja sõs tull’ kõrrast inämb miihi kah mu mano. Nä ütli, et mõtliva ummi sõsaridõ, tütride, immi pääle. Seo kõik oll’ mu jaos üllätüs.
No ülepää raput’ filmi Sundance’ilõ valiminõ! Ja seo kõgõ parõmba filmitegijä avvohind oll’ tävveste ulmõ mu jaos… Sundance om maailma tipp-festival, taaha om perädü rassõ valitus saia. Ja dokfilmile om seo festival ülepää kõgõ parõmb kotus, Sundance’i dokk om ummaette klass. Seo aasta Oscari viiest nominendist neli olli minevä aasta Sundance’i festivalilt ja üts noist sai Oscari kah.
Kas ilmarahvas om Su käest küsünü inämb teedüst Võromaa kotsilõ?
Ameerigamaal oll’ pääle filmi näütämist kässimeri ja kõigil küsümüs, kuis saanu kah Võromaa savvusanna tulla. Inne filminäütämise algust võtsõ ma uma keeleh regilaulu iist, tiim oll’ saalih ja laulsõ vasta. Pall’o oll’ küsümüisi, kuis savvusann tüütäs ja määne kotus Võromaa om. Ku inemise kuuli, ku veidü om võrokõisi ja setokõisi, a et uma kiil ja kombõ omma alalõ, oll’ tuu näile väega uutmalda. Seo om väega esieräline, et meil om uma kiil. Ma kõnõli, kuis ma esi tunnõ, et savvusann käü perimüse vana kihi mano, kand mi vanna tiidmist luudusõ hengest. Aig tuuh vanah tiidmiseh olõ-õi õgõv (lineaarnõ), a käü tsüklilidselt, nigu ka luudusõh. Kõnõli hengi tajust, ummi lugusid latsõpõlvõst ja ilmatundmisõst. Inemiisil tekkü seo man väega hulga köüdüssit, näil tulli õkva miilde Ameeriga põlisrahva, noidõ higitelgi ni maailmataju.
Ku Sa regilaulu üles võtit, kas tuud jäädi kullõma ku määnestki imetükkü vai laulõti üten kah?
Mõlõmbat oll’. Sundance’i festivalil võtimi laulu uma kambaga üles egäl puul – uulidsa pääl, kinoh… Inemise kaiva, et kae, sääne ummamuudu kamp, anna võimalus ja joba nakkaski laul pääle. Mi tundu nii võõraperälidse ja meid kaeti ku ilmaimet.
Seo julgus laul üles võtta mõio rahvalõ. Inemise omma mu käest perän sõnno küsünü, et nä tahassi kah nii laulda. Ja paigapääl oll’ kah üteh laulmist.
Midä ütlet noilõ, kiä ei olõ kimmä, kas minnä kaema vai uuta är aig, ku film telekalõ tulõ?
Seo film om luudu kinosaali jaos. Kino hämärüs ja savvusanna hämärüs toimõndasõ üttemuudu. Ku kaet filmi kinosaalist, saat suurõmba läbielämise, tunnõt, et olõt nigu savvusannah käünü ja saanu osas tuust sõsarkunnast. Mul om hüä miil, et nuu, kiä omma filmi nännü, ütlese, et seo om kinofilm. Ma arva, et tuuperäst kah om meil parhilla joba üle 20 piirkunna Euruupast, Põh’a-Ameerigast, Austraaliast, kohe om «Sõsaridõ» kinolevi müüdü. Tuu tähendäs, et noih paiguh nakkas film kinoh juuskma. Levitäjä, kiä võtva rahaliidsi riske, uskva, et mi filmil lätt kinoh häste.
Hintsi Anna Ameerigamaalt Sundance’i festivalilt tugõjilõ ja üteneläjile mus’o saatman. Tammiku Antsu pilt
Mis mõttõ Sul päähä tulõva, ku kaet täämbädse päävä Eesti ello?
Saa-i ümbre sõast. Inemiisil om hirm. Elo om väega kallis lännü, inemiisil om rassõ. Neo raskusõ ja hirmu andva tiid egäsugutsõlõ populismilõ. Inemise muutusõ säändses, et näid om kerge ullita. Usaldus om är kaonu ja sõs usutas egäsugutsit lihtsit lahenduisi. Egäüts eläs uma mulli seeh ja sääd hinnäst tõisilõ vasta. Katõkõnõt om veidü, mõnitamist ja ärpandmist pall’o. Ei kullõlda ütstõist periselt ja ei otsita ütist ossa.
Mi ei piäki uskma ütte jumalat, olõmi esisugumadsõ ja seo om väega okei. A kokko olõmi üts maa ja vägi ni meil om vaia kokko hoita, mitte õnnõ uma tõtõ pääle mõtõlda ja tõistsugumaidsi maaha tetä. Ku ma olõ segähüseh, kae mõtsa poolõ. Peris mõtsah (mitte üte-puu kaubas tettüh mõtsah) omma kõik puu erinevä. Egä puu om ummamuudu ja seo om illos ja tege mõtsa kimmäs. Kokko om kõik üts mõts ja mõtsa väeh, läbi esi puiõ tulõ vällä mõtsa rikkus. Inemkund om luudusõst kavvõmbalõ lännü, olõmi unõhtanu luudusõtarkusõ ja edevanõmbidõ süvvä tõõ. Meil om vaia ummi mõtsikidõ juuri mano tagasi minnä, ammuta noist tarkust, julgust, esimõtlõmist, küsümüisi küsümist, ütentundmist.
A ku kaet ello täämbädse päävä Võromaal?
Kõik tuusama, midä joba ütli, a lisas om Nursipalu õks seo suur valukotus. Mis inemiisile tuu man kõgõ inämb haigõt tege – inemise tundva, et näid ei kullõlda. Et pääliin kõnõlas näidega korgõst ja kavvõst, võimu päält, häbüstäs inemiisi, näide murõt. Inemise ei tunnõ, et näid olõssi är kullõldu. A õkva seod om inemiisil vaia. Seosama vajahus olla kuulda-nätä, minkast kõnõli ka inne filmiga köüdüsseh.
Inemise tundva, et kohki kavvõmbah om pääliin ja tuud ei huvita kotusõpääline kogokund. Mitte kiäki Võromaal jo taha-i sõta. Kõik saava arvo Eesti kaitsmisõ tarvidusõst, a tahetas inemise muudu suhtumist, ärkullõmist, õiglast as’aajamist. Mitte inemiisi hirmu väikumbas tegemist ja häbüstämist. Ku võim nii tege, luu tä tõistpite julgõolõgiriski. Mi piämi ütiskunnan har’otama ütstõsõ ärkullõmist.
Määnest väärtüst näet Sa Võromaa põlitsõn kultuurin?
Seo põlidsõ kultuuri juurikas om tuusama mõtsik mõtlõminõ. Arvosaaminõ tuust, kuis olõmi kõik luudusõ osa, kuis inemise omma ku esisugumadsõ puu, egäüts ummamuudu, a kokko olõmi terve inemkunnaga ku üts mõts ja meil om vaia naada kuuhtüüd tegemä, ütstõist är kullõma, et olla mõtsana kimmäs ja sutta kõigilõ tormõlõ vasta saista. Mõtsik mõtlõminõ om ka julgus küssü küsümüisi, mõtõlda uma pääga, olla julgõlõ ummamuudu. Inemkunnan olõmi hinnäst säädnü luudusõ valitsõjas, miä om muidogi tävvelik petüs. Võtami ullilt maaha mõtsu, häötami seoga ka mõtsikut mõtlõmist.
Luudusõ ärpruukmisõga pruugimi esihinnäst. Liigumi tävve vungiga hukkasaamisõ tiid ja ainumanõ võimalus om muuta umma tsihti, tulla tagasi luudusõ mano. Mõtsiku tarkusõ mano, midä kand ka Võromaa põlidsõ kultuuri juur. Mu jaos andva juurõ luumisõs mõttit. Nä andva mullõ tsihi, kuis olla inemine, kunstnik. Ma kõnõlõ uma latsõga umah keeleh ja anna edesi tuud mõtsiku mõtlõmisõ juurikat.
A kultuuri ja põlidsõ kultuuri kotsilõ taha ka tuud üldä, et väkev ja kimmäs om sääne juurik, miä om eloh. Ku kiäki taht tuud kultuuri ideoloogiliselt monopolisiiri, om seo kultuuri surm. Jovvulinõ kultuur muutus aoh ja kontekstih, a hoit alalõ tuud juurikat, ilmataju tsässü.
Midä Sa muido tiit kah?
Parhilla säe ilmaturnees. Tii maailmalõ tsõõri pääle, saa esi paiguh kaejidõga kokko. Kevväi tulõ teküs, a ka väega põnnõv.
Ma opi lavakoolih magistrantuurih, ilmaturnee aol piä sääl pausi tegemä. Mul sai õkva valmis vahtsõnõ lühkü mängufilm «Pimeala», mink võttõ olli India ilmadu suurõl prügümäel. Suvõl tulõva järgmädse lühkü mängufilmi võttõ, sääl om katõ Võromaa talomehe keelet armastuslugu. Tegemisel om ka üts «Eesti lugu», miä om köüdet Võromaaga: mu india tõõnõpuul Tushar lätt Võromaa sugulaisi mano eesti mehes olõmist opma.
Tegemist om pall’o, a kimmäs om, et egä nätäl, ku olõ Eestimaal, piä saama sanna. Seo hoit mu sisemist kompassi julgõ ni tundligu kursi pääl.
Küsse Rahmani Jan
