Imäkeelepääväl võti uma 14- ja 15-aastadsõ latsõ üten Põlvalõ, kon oll’ Kürsa Ere luulõkogo esitlüs. Nä es taha tulla, a perän ütli, et miildü. Midägi näile vast iks külge jäi ja mu meelest võisi kultuurisündmüisil käümine olla osakõnõ egäüte haridusõst.
Mu hindä haridus, niipall’o ku tedä om, om inämbüisi peri Kaika suvõülikoolõst, raamatidõ lugõmisõst ja kiränige seltskunnan olõmisõst. Peris koolist om muiduki määnegi põhi tulnu, et saanu edesi minnä, a ei inämbät.
Taasama imäkeelepäiv tõi arotusteema: koolitõdu noorõ ei tiiä, midä tähendäse kõgõ harilikumba eestikeelidse sõna liiderlik ja osavõtlik. A nii taa asi täämbä om ja tan ei olõ mõtõt hauku (miä tege as’a viil kehvembäs) õga ka kaitsa (miä tege tuudsamma).
Arva, et nuuri võinu julgusta otsma ja kullõma juttõ, midä kogõnumba ja targõmba inemise kõnõlnu omma. Mitmõpäävätsit Kaika suvõülikuulõ inämb ei peetä, a targõmbidõ inemiisi juttu saa kuulda näütüses «Üü-ülikooli» kodolehe päält, kohe Tootseni Jaan om aastakümnit mi ao vaimuvarra kokko kor’anu.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
