Hiina vanasõna ütles, et raha iist saa osta huunõ, a mitte kodo. Seo ütlemine om armuldamal moodul õigõ. Mino elo ilosamba aasta lätsi müüdä Ahja kandi väikun külän, midä kotsõpäälne rahvas kutsõ Mäkipää. Sääl ellivä mu vanavanõmba. Ammõtlikult tuud nimme kongi kirän es olõ. Arvada tull’ nimi tuust, et elämise olli nigu lajalõ visatult pervi ja künkide vaihõl oro põh’an. Sääl oll’ mõtsa, hainamaad, mäeviiri, ruusa- ja liivahaudõ, viilumpõ, siini, marjo ja mõtsaeläjit nink mis kõgõ tähtsämb – sääl oll’ lõpmalda kimmäs olla, selle et ütskõik kon kodoümbre hulksõt, egält puult näit tarõkatust vilksahtaman vai kuulsõt kodotsit helle ja kolinit. Latsõ tundõmiil ja kujotusvõim olli sääl keskkunnan häste söödetü. Näütüses usu ma täämbädse pääväni, et näi jänest munakorviga keldrikingost üle minevät.
Elotii käändse mitmõs aastas kodokandist kavvõmbalõ. Tagasi tullõn oll’ latsõpõlvõkodo tühäs jäänü. Kotusõ perisi mino uno. Olli külh sis joba kodokandin tagasi ja peimi sugulaisiga eski plaani, et ma olõ tuu, kiä hindä elämise sinnä sisse sääd, a julgusõst jäi puudu. Miä ütsik väikupalgalinõ latsõga naistõrahvas tege sääl oro põh’an, kon egä ruutmiitre nakkas nõudma as’alikku peremiist. Nii saigi sugulaisiga kokko kõnõldõn tuu kotusõ uno, kiä mi suurõs meelehärmis kotusõ joba kuu aigu pääle papridõ kõrdaajamist maaha möie.
Ma mälehtä täämbädseni tuud päivä, ku käve sääl ummi asjo kokko pakman. Lätsi ütsindä. Kõndsõ ja ilesti kõik saina, aiavärehti ja kalli kotusõ üle. Tenssi ja palssi andis. Tei aknõalodsõ lillipindre kõrda. Istsõ pikält trepi pääl. Vahtsõ ümbre ja mõtli, määne elo tan kunagi oll’. Lätsi säält är küländki rahulidsõ süämega. Uno teko es kitä ma kunagi hääs, a tuu ummamuudu hüvästejätmine avit’ olokõrraga leppü. Kuigi tükk oll’ süäme külest murtu, läts’ elo edesi…
Puulkogõmada trehvsi latsõpõlvõ ratu pääle 17 aastakka ildampa. Elämiisi ümbre, kon inämbäle õnnõ suvõl inemiisi käve, kasvi mõts vai võsu. Kõik, mis innembä oll’ korgõ, paistu nüüd kuiki matal ja kokkovaonu. Olõ-s noid mäeviiri nigu inämb olnuki. A edevanõmbidõ kodo paistu ollõv hää peremehe saanu. Moro oll’ kõrran. Ütte-tõist oll’ ümbre säetü, väikumbit ubrikit maaha võetu, a põhihuunõ olli ärtuntava. Karõlusõ kotus (batuut) ja mängomaja anni tunnistust, et sääl piät latsi kah käümä. Kelleri perv, midä ma mälehtä hainakasununa, oll’ kavvõlõ puhtas haritu ja ilopuhmu pääle kasuma pantu. Ainumas asi, miä es miildü, oll’ maahalahutu aia asõmõlõ tettü elopuuhekk. Kuis sääne asi saa miildüdä!
Tuu jälle hekk läts’ kõrraga meelest, ku ma üle sannaläve sisse kai. Sääl oll’ kõik inneskine. Oll’ sama matal ja mustõ palkõga, uss pulgaga kinni, eski sannapenk oll’ sama – ja tuu lõhn! Tuud olõs tahtnu hengämise asõmõl õkva haugada vai pääle määri. Tull’ miilde, kuis minno latsõn teki sisse mähitült sannast tarrõ viidi. Ku ma midägi olõs saanu säält üten viiä, sis olõs tuu olnu sann. Mino latspõlvõn oll’ taa savvusann. Vanaesä laske ildampa korsnaga sannas ümbre ehitä, a savvusanna lõhn oll’ ja jäi…
Olõ aastit olnu kortinainemine. Tuu om elokotus, mitte kodo. Elokogõmus ütles, et näe vaiva, pall’o tahat, tuud õigõt kodotunnõt ei sünnü sääl kunagi. Ja ku ei olõ kodotunnõt, sis olõt tõtõstõ kodolda. Mõnikõrd lätt heng tuu mõttõ pääle väega hallõs. Sis vahit üütaivan tähti, tulõtat latsõpõlvõkoto miilde ja mõtlõt, minkperäst piät noil hiinlaisil nii tulimanõ õigus olõma. A peräkõrd proovit iks tenolik olla, et katus pää kotsil ja saina ümbre.
Õkva Margit
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
