Mu koolinkäümine algu aastal 1947 Saru säitsmeklassilidsen koolin, mille lõpõti 1954. aastal. Tuul aol olli maal viil alalõ talukotusõ, kon egänüten kasvi pall’u latsi. Kuuli minek ja säält tulõk oll’ õks hulganisti, nii suurõ ku väiku läbisegi.

Ku Katrikõõvistu kotsil vannu pähniga tii lõppi ja hobõsõtii kuralõ käänd’, lätsi nii kitsambat piten edasi, oppaja Kronbergi majast, sepikuast ja Mõtusõ-poissõ kotust müüdä alla Uskuna oja viirde, kohe oll’ ülepäsemises purrõ tettü. Niimuudu sai koolitii lühemb. Purdõs oll’ ojja lüüdü vaiu ja ristpuiõ pääle pant lai laud ja üte külle pääle, allavoolu, käsipuu kah. Tuu viimätsega läts’ suurõs seiklusõs, ku ma kuuõndan klassin olli.

Kats mu klassivelle, Kalkuna Arvo ja Sprengi Jaan jäivä käsipuu pääle toetõn korgõlõ nõsõnut vett vahtma, ku käsipuu murdu ja poisi suurõ plartsuga ojja sattõ. Plikadõ appirüükmise saatõl sikuti suurõmba poisi merehädälidse viist vällä perve pääle. Vähämbäil poisõl oll’ taipu allavett juuskõ ja viil põhja vaomalda koolikoti kinni püündä.

Sis tull’ kipõmarss koolimaja poolõ. Koolijuhatajal Koka Juliusõl oll’ koolimaja otsan kortõr. Tä kamand’ poisi sinnä, and’ ligõhidõ rõividõ asõmalõ ummi kuivi asju sälgä ja saat’ üte naabrimehe poissõ poolõ sõnna viimä, et tulgu nä kuivi rõividõ ja jalavarjõga poisõlõ perrä.

Juttõ oll’ koolin ja külä pääl viil tüküs aos. Poisi sai mõnõ päävä kotun olla, tõsisõlõ haigõs nä õnnõs es jää.

Hanimäe Heidi-Hele