Aiahuuao alostusõn tasus huviliidsil säädi sammu Räpinä aianduskooli opimajandilõ, kon om müügin hulga aiakasvõ, -puhmõ ja -puid ja saa as’atundjidõ käest aiatarkuisi kah küssü.
«Mul kulus keväjä egä päiv hää paar tunni nõvvoandmisõ pääle. Telefon kõlisõs kõik aig, küsütäs kõkkõ: kuis viläpuid lõiku, määnest sorti elopuud surnuaialõ valli. Ja köögivilä kotsilõ küsütäs, midä tomati ja kurgiga tetä,» seletäs aiakooli opimajandi juht Rohu Urmas. Nii tulõgi täl viläpuiõ lõikamisõ huviliidsilõ iks seletä, et ku puu omma jäetü aastit lõikamada, tulõ pääle naada tassakõistõ. Suurõlõ lõikmisõlõ vastas puu vesikasvõ kasvatamisõga, nii tulõ lõikajalõ tüüd mano ja sääne asi vaivas puud kah.
Aiakooli opimajand kasvatas uma puu, puhma ja kasvu esi, ei tuu naid kostki mujjalt sisse. Kasvatamisõ man saava aiakooli opilasõ umma praktikat tetä.
Majandi rahvas hoit hinnäst kursin ka tuuga, määndse aiamoodu muialpuul omma. «Egä aasta iks toomi mõnõ vahtsõ sordi lisas ja proovimi, et meil olõs pakku tuud, midä maailman vahtsõt tetäs,» kõnõlõs Roht.
Mõnõ aasta iist üten koroona tulõkiga naas’ aiahuviliidsi kõvastõ mano tulõma. «Paar aastat oll’ kõgõl säändsel tegemisel selge nõsõminõ. Ma arva, et seo aasta lätt huvi veidükese alla, selle et inemiisi toimõtulõk om kehvembäs jäänü. Rahha jääs veidemb kätte ja võiolla tõmmatas mõnõ ilopuu ja lilli ostmisõga tagasi. A huuaig om viil iin, nii et peris kimmäs tuu kah ei olõ,» märgotas Rohu Urmas.
Aiatarkuisi opmisõ saisu hindas Rohu Urmas parhilla säändses, et suurõ inemise omma väega suurõ opmisõhuvilidsõ, a põhikooli lõpõtaja ja noorõ nii suurt huvvi ei tunnõ. Ummõhtõ löüd tä, et aidniguammõtit mass oppi. «Hää om taa ammõt mitundpite. Üts om tuu, et sa olõt keväjäst sügüse ildani välän, sul omma närvi kõrran ja saat söögikraami päälekauba. Inämbüs asju jo kõlbas süvvä, õnnõ ilokasvu ei kõlba. A uibust vai mar’apuhmust, mis sa kasuma panõt, saat joba edimädsel-tõsõl aastal uma vaivapalga. Ja periselt om aidnikõlõ terve maailm, innekõkkõ Euruupa vallalõ, mitte õnnõ Eesti. Egäl puul oodõtas nuuri, kes aiandust omma opnu, kül kasvuhuunõlõ, kül vällä tüüle. Tüüpuudust aidnikul külh pelädä ei olõ,» tiid Rohu Urmas.
Aidnigutarkuisi saa ka raamatist. Määnest raamatut soovitas Rohu Urmas noilõ, kiä omma peris alostaja aidnigu? «Alostajalõ om Kiige Heino kirotanu mitu ossa «Taimetarga» raamatit. Taimõkasvatusõ reegli ei olõ aon pall’o muutunu. Nuu omma kehtinü aastasatu ja tuu, miä Kiigel om kirjä pantu, om täämbädsel pääväl kah õigõ,» löüd tä.
Siski om perämäidsil aastil muutunu arvosaaminõ haina ja kah’otegijidega võitlõmisõ man. «Nüüt om ütiskund niipall’o edesi arõnu, et keemiät soovitõdas võimalikult veidü tarvita. Tetäs egäsugust biotõrjõt, tarvitõdas kasulikkõ putukit, kiä kah’otegijit söövä, ja kõrrast inämb ka egäsugutsit taimõleotuisi. Kah’ohainu ei tõrjuta inämb Roundupiga, miä tapp kõik mehilädse ja muu är. Tuu aig om müüdä ja tuu om väega hää,» ütles Rohu Urmas.
Rahmani Jan
Räpinä aianduskooli opimajandi juhataja Rohu Urmas lillikasvumajan. Rahmani Jani pilt
