Vaihõpääl om põnnõv kotust är rännü pääl kävvü. Jalg om jälgi jätnu Ameeriga ja Aasia, Euruupa ni Aafriga maisõmaa pääle. Reisu pääl õks juhtus.

Aasta oll’ 2016, ku teimi kambaga Lõunõ-Aafriga Vabariigin rendi pääle võetu autoga müüdä maad pikä sõidu. Vällänpuul suuri liinu om sääl pall’o tühjä maad, hõrrõ liikminõ, luuduspargi ja hulga eläjid. Muu hulgan kävemi Maloti-Drakensbergi luuduspargin.

Üürsemi hulga pääle majakõsõ pargi keskkotsin. Söögi ja servähüse ostimi üten. Luudus ümbretsõõri kinä, palkoni päält paistu perädü ilosa mäe.
Egäl puul, maja iin kah, suurõ ahvõ iist karistamisõ sildi kirjuga: är jätku tavaari laokilõ, hoia ussõ kinni!

Kävemi rändämän, imehtlimi luudust, hengäsimi luhti, klõpsõmi pilte ja saimi arvo, et meile visati silm pääle. Puhmõ vahel tsiibõrdi kuun ja eräle määrkassi, hanna uhkõlõ tsäron.

Õdagu poon’atimi, meksemi hääd ja parõmbat, siin-sääl tarõ ümbre patsiirse mitmit pärdikit, ilosa nurmkana traagõldi ringi. Vasta üüd kaimi taivatähti.

Hummogu üles heränü, tohkõndimi maja man. Kõrraga kilgaht’ reisiseldsiline hiitünült: suur määrkass oll’ tarõn, haardsõ ümbre kaemalda korgõ külmetüskapi päält kotiga verevä ubina ja juusksõ padavai vällä. Kõik johtu väega kipõstõ, ainuma silmäpilgu joosul.

Hindä teedä oll’ meil uss kinni, vai mine tiiä, peräkõrd poikvil… Lavva pääl videli iks viil rohilidsõ ubina ja kats banaani, noid timä es taha.

Herevüs müüdä, toimõndimi edesi. Köögi akõn oll’ puhmõ poolõ. Hiitünü provva mõsksõ söögianomit.

Aknõ takan muro pääl istsõ määrkass, varastõdu ubina hörsä-härsä käeperäst, üts verevide põskiga ilosist ilosamb karvadsõ käpä vaihõl. Persüt, kõlladsõ hamba irvile, haugas’ ubinat ja kai suurõlidsõlt aknõ poolõ.

«Kae, kos ahv!» tunnistimi ütest suust.

Kürsa Ere

Reimanni Hildegardi tsehkendüs