Hädä kunstmõistusõ peräst
Ma kuuli raadiost, et inemise piä-i inämb esi midägi tegemä. Esieränis nuu, kiä tüütäse puutriga. Tulõ õnnõ käsk kätte anda ja kunstmõistus tege kõik otsusõ, mis vaia. Hädä om õnnõ tuust, et kunstmõistus opp kipõstõ külh, a tä ei saa arvo, mis om õigõ vai mis võlss. Tä või lühkü aoga triljon asja läbi kaia, a ku sääl om trollivabrikuh tettü võlssuudissõ, sõs tä usk noid kah.
Tõõnõ hädä om tuu, et kunstmõistusõ välläoppamisõ jaos kulus ilmadu pall’o energiät. Tuust om parhilla suur puudus. Tulõ iks viil uma pääga mõtõlda ja süäme hellü kullõlda. Tuuperäst omgi inemine massinast parõmb. Kunstmõistus om nigu halv ammõtnik, kiä näge õnnõ säädüst, mitte inemist.
