Tuu kurb fakt um muidoki ammu teedä asi, et võro kiilt Eestih jo vähämbält päält saa aastaga um proovit kõrvalõ tougada ja vällä kitsku. Tuud um tett õkva ku eesti keele hüäs ja edenemises. Võro kiilt um eesti keele tii päält iist är aet. Siski egä kõrd, ku jäl mõnõ seo võro keele ärtapmisõ aktsiooni ütsikas’a pääle trehvä, imehtä tuud ja um perädü hallus kaia.

Tuu man um umaette põnnõv fakt, et nail 19. aastagasaa lõpuaastil kõnõlda-ai tah lõunõeesti kiräkeele mõttõh inämb mitte tarto keelest ja tartokiilsist raamatist, a joba võro keelest, võro keele kirotamisõst ja võrokiilsist raamatist. Lõunõeesti kiili võro keele pääle taandamist om tegeligult nätä ka Wiedemanni võro keele grammatiga edesõnast aastagast 1864, koh tä ütles võro keele küündüvät pia Viländi liinani vällä. Ni samma um tunda ka Hurda Johanni 1885. aastagal ilmunu võrokiilse aabidsa edesõnast, koh kah kõnõldas õnnõ võro keelest, a tarto keelest ei sukugi. Tuusama vana võrokiilse aabidsa edesõnast löüd ka võro keele eesti rahva ütisüse hääs ohvõrdamisõ motiivi, a sääl külh iroonilidsõh võtmõh, mitte olõ-õi tuud tahet vai tuuga nõuh olt.

Ku seol mi imäkeele kõrvalõtoukamisõl umma joba nii vana ja tah nimmatust viil vanõmbagi juurõ, sis olõ-õi joht midä imehtä, et täämbätsel pääväl võro keele haridustõ, meediähe jm ütiskunnaello ni läbi tuu perrihe tagasi tuuminõ käü nii vastavuulu ja vaivalidsõlt. Keele vahtsõst ellotuumist kisk kõva jovvuga tagasi pia paarisaa aastaga vastapididse tüü ja mõttõ ehk võro keele välläjuurmisõ inerts.

Ku mi tuust vanast vastajovvust no peräkõrd kuigimuudu jako saanu, olnu kõik võimalik ja võro kiil võinu viil kavva kestä.

Jüvä Sullõv

Vällävõtõ Hurda Johanni 1885. aastaga võrokiilse aabidsa «Wastne Wõro keeli ABD raamat» edesõnast.

Originaaltekst om avaldõdu blogin vorokiil.blogspot.com.