Kavval hernes
Seo lugu juhtu 1960. aastil. Rajoonilehe toimõndus võtt’ suvõs iks mõnõ tudõngi appi, selle et puhkuisi aol oll’ lehetegijit puudus. Praktikalõ võeti filoloogiatudõngi, kiä olli liinatütrigu ja es tiiä maaelost suurt midägi.
Nii saadõti üts tütärlats Haanilõ Munamäe sovhoosi, et kaia, kuis põllutüü lätt. Parajalõ käve kampaania, et põldõ pääle tulõ külbä hernest ja upa. A kampaania kõrran külvet uba oll’ tuul aastal väega hõrrõ ja hernes es olõki üles tulnu. Tütärlats muutu väega murõligus, et minkast no kirota.
Sääl oll’ üts vanamiis, Luku Kusta. Tä oll’ kas brikatiir vai midägi säänest, kõgõ iks nõnnapite man, ku kiäki küllä tull’. Kusta oll’ naanu tütärlatsõlõ seletämä vigurist juttu, et Haanin omma egäl puul mäekundi ja herne omma nii kavalas lännü, et viirdüse pääle külbmist õkva kundi otsast alla.
Ku praktikant tagasi toimõndustõ läts’, selet’ tä, et kehvä lugu, hernes ei olõki üles tulnu. A toimõndaja Paaveri Mango oll’ rehkendänü, et lugu Haanist tulõ, ja pallõl’ tütärlatsõl iks luu valmis kirota. Nii pandsõgi tütrik Luku Kusta jutu kirja, päälkiräs sai «Kavval hernes».
Toimõndaja Paaver tuud luku lehte panda es julgu, et äkki loetas säält vällä partei ja valitsusõ kriitikat. Nii es saaki lehelugõja teedä, ku kavalas herne Haani kandin omma lännü.
