1964. aastal opsõ ma parhillatsõs aos kinni pantuh Kolepi koolih. Et keväjä panti koolimajja liinalatsi laagri, tull’ pido pitä välänpuul koolisainu ja sobilikus kotusõs sai Vahtsõ-Saalusõ rahvamaja.
Ku päiv nakas’ õdaguhe vaoma, naksimi kotost, Räpomõtsa küläst, katõkõisi naabrilatskõsõga pitto minemä. Tii pääl trehvsimi paari koolisõsaraga kokko. Üteh oll’ teedäki minek lust ja lillipido.
Jõudsõmi Havvõ mano, kohe jäimi kooli mant autot uutma, et edesi sõita. Sääl oll’ punt latsi, kellel tull’ ütehkuuh kõgõ egäsugumaidsi mõttit päähä. Tsura naksi hariligult kõvvu miihi mängmä ja nii oll’ seokõrd kah.
Tii veereh rõbahtimi tutvat külänaist Ernat, kellele Väino nakas’ haussi ajama: «Mille sa pinni nälütät, et tuu kannu süümä piät?» Ollimi kuulnu jah, et timä pini nii ollõv tennü.
Erna tahtsõ teedä: «Kost sa tiiät, et pini kannu söövä?» Väinol õkva vastus valmis: «Mul kotoh sei pini kikka är, a tuust olõ õs midägi, timäst elokanna nigunii es saanu!» Erna selet’, et timä pini es süü kanna är, a õnnõ pitsit’. A Väinol saa-as iks viil süä tsälka, pruuvsõ edesi umma liini aia ja küsse, kas kivvi või lumpi visada. Lupa tä es saa, a visas’ huuga plartsti müragu kivi vette. Kõrrapäält sai esi kah teenitü palga kätte, ku muanõ vesi tälle vasta silmnäko tsiugahu ja säält edesi pidorõividõ pääle.
Kõrraga jõudsõ auto peräle ja naksimi robinal kasti ronima. Erna haaraht’ mul käüssest kinni ja küsse, mis taa poiskõsõ nimi om, a ma tei näo, nigu tuu ei olõ mu asi. Hätä piteh mahtusimi kõik autokasti är ja kiäki kukas’ mu saksa keele oppaja kõrvalõ istma. Kõik larmssi ja tõukli, nii et otsa pääl es olõ. Ma pelksi, et äkki kuugahta viil õpsilõ pääle ja või tälle hallu tetä.
Viimäte läts’ sõit suurõ kiuhkmisõ ja larmiga vallalõ. Mu jaos oll’ andsak, et oppaja oll’ vaganõ harilik inemine ja naaraht’ õnnõ. Koolih tunni aigu oll’ tä tõõnõkõrd küländ hõel.
Kuurma ku heriläsepesä jõudsõ Saalusõhe peräle ja meil tull’ kastist maaha ronni. «Hüppämi kaugust!» pand’ kiäki ette. Poiskõsõ võti õkva rivvi ja Väino oll’ kekaõps. Mi näidega üteh es lää ja ronisimi tasaligult maaha. Rahvamajah seeh oll’ pümmevõitu, selle et eelektrit sääl es olõ. Petrolilamp õnnõ palli laeh, nii et kukkivõrd iks oll’ nätä, kohe astu ja istu.
Pido pidi algama kell ütessä, a alas’ pall’o ildamba. Meil olõ õs tuust midägi, joosimi järve viirde. Sääl oll’ lõpmalda illos olla. Naksimi õkva lutsukivve otsma, et vii pääle lutsu visada, ku kuulsõmi: «Tulkõ joba!» Pannimi padavai juuskma ja alas’ki pido. Latsikuur laulsõ piaaigu nigu Lindora sandi katõkõisi katõtõiskümne keele pääle – pümmeh olõ õs jo häste koorijuhti nätä. Koorijuhil, kiä oll’ tuusama saksa keele oppaja, läts’ hari vereväs, tuu es jää meil mitte katõ silmä vaihõlõ. Tuu iist näütemäng «Nukidsamiis» läts’ väega häste.
Pääle iinkavva saimi viil illo pitä ja tandsi koolisõsara Taimi härmoonigumängu perrä. Tandsupõrmand oll’ päämidselt latskõisi perält, tsura lõmpsõva nuka takah hindävaihõl. Vaihõl harva julgu mõni näist mi ette kumardama tulla. Läts’ häste, sai tandsi, es lää, sai korvi. Tsurapundist oll’ kõgõ julgõmb Vello, kiä tandsõ kõik aig uma Külliga.
Tands läbi, alas’ kodosõit. Autokastih oll’ pall’o rahvast ja kõik es mahu istma. Kõgõ hullõmb oll’, et koskilt es olõ kinni hoita. Nii mi sis sõidimi ja kuugaskõlimi külh ütele ja tõõsõlõ poolõ, a tuu oll’ väega ands’ak, kuimuudu kiäki põrmandulõ pikäle sattõ.
Mõisamäel tulliva mi külä latsõ maaha, selle et mu sõbranna esä tull’ meile sinnä esikallajaga vasta. Autokastih tulliva meile viil pidotuuri pääle ja võtsõmi laulu üles. Ah sa vana, laul läts’ ekäpiteh laapsahe, mitte nii, kuis inne lava pääl. Ku ma maaha är tulli, jäi viil kõrras aos edesisõitjidõ hellet lauluhellü kullõma. Ütsindä sääl kottpümmeh saistõh sattõ süä saapasiirde. Pelksi mis ma sääl pelksi, viimäte iks julksi ja joosi nii, et kundsa käve kukruhe. Egas Võro veri ei värise! Kotoh tsusksi kipõlt ussõ rampi ja kai kellä – tuu oll’ puul kolm läbi. Lätsi kõrrapäält magama.
Liiva Aasa
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
