Midä latsõpõlv kavvõmbalõ jääs, toda armsambas lätt. Ja mi armsa väiku Kaika kuul tulõ õks miilde.

Mi kandist käve tuul aol uma 14–15 last Kaikamäel koolin. Minnen oll’ koolitii lühemb, väiku jalgrada vei õkva üle hainamaa.

Tagasi tullimi harilikult Haapsaarõ kaudu. Tii oll’ pikemb, a tuu iist oll’ aigu, nall’a, naaru, krutskit rohkõmb.

Keväje ja sügüse mängsemi sagõhe Haapsaarõ takan platsi pääl rahvastõ palli. Mõnikõrd ollimi õks nii huun, et kodu jõudsõmi pümmen. Palli pillõn unõtimi ao. Kotun kõnõlimi mammalõ, et meid jäetäs matest peräst tunnõ ja sõs oodami kinnijääjät, kuis tä muidu ütsindä pümmen kodu tulõ.

Periselt määnestki kinnijätmist olõ-s, tuu oll’ meil õnnõ ettekäänüs. Meitern, mi hää ja nõudja mateõps, tekk’ tunnin egäle oinalõ kah as’a nii selges, et peräst tunnõ jätmist es tulõ kõnnõ allagi.

Mi võlsminõ tull’ kogõmalda vällä: Meitern tull’ ütspäiv mi poolõ mahooniapuhma otsma. Meil käve samal aol Haapsaarõn kipõ pallilahing. Kisksõ joba pümmes minemä. Kõrragõ keski röögät’: «Dire!»

Kos meil olli nüüd jala! Juusksõmi elu iist, vahepääl kaimi takka ja mis mi näimi: Kaika kooli juhataja Meitern sõit meil jalgrattagõ takan. Lätsimi viil rohkõmb ähmi täüs. Kodu jõudõn es saa ma mammat hoiata, et ärgu tä ülgu, et mi sakõstõ nii ilda pääle jäämi.

Mamma tekk’ oppajaga mi ildasjäämisest juttu. Meitern naardsõ tuu pääle mammalõ, et kül tä nüüd meid viil peräst tunnõ jätt.
Peräst tunnõ jätmist es tulõ. Meitern hoobis pallõl’ mi käest andis, et tä nii kehvä mate oppaja om olnu, ja lubasi hinnäst paranda.

Ollimi allõs supi kokku kiitnü!

Aidma Hele