Pääle tõsõ klassi lõpõtamist lätsi õkvalt koolist, kitüssega tunnistus peon, tädi Alma poolõ suvõs karja.

Kar’alatsõ elo es olõ suurõmb asi. Hummoku varra aeti üles. Mõnikõrd oll’ hall vai kastõ maan ja pall’a varba külmehtivä. Kas sattõ vihma vai sis olle keskpäävä kuum ja pall’o parmõ, kedä jakku nii eläjile ku hindäle.

Ütel kuumal pääväl lätsiki lehmä kiini ja joosiva parmõ iist võsso. Ma nigu ullikõnõ iki ja otsõ ja es julgu ilma eläjildä tädi poolõ minnäki. Lõpus iks lonksõ kodo. Ja mis ma näi? Lehmä makasõ ilosahe laudan. Kost ma latsõn tiidse, et eläjä esi kodo tulõva?

Ku järgmädsel pääväl karja lätsi, leüdse tii veerest halli tsirgupuja. Siiv oll’ ripakil. Ei tiiä, kes tedä oll’ räsinü. Linnata es saa, a juusksõ külh peris kipõstõ. Ma tahtsõ tsirku kätte saia ja joosi tälle perrä. Äkki jäi tsirgukõnõ saisma. Ma es saa juuskmisõ huugu nii ruttu maaha ja astsõ tälle pääle. Võti tsirgupujakõsõ peio, a täl jo silmä kinni ja kiil välän.

Mul oll’ nii hallõ tsirgust ja umast rumalusõst. Kes mul käskse juuskõ. Kül ma sis iki ja palssi taivaessä, et tä mullõ andis annassi.

Imä oll’ mullõ kõnõlnu, et taivaesä om pilve pääl üleväl ja näge kõkkõ, mis inemise tegevä. Kaiõ üles ja oll’egi üts suur pilv taivan. Nigunii sis taivaesä nägi.

Kraapsõ üte mutimullaunigu lakja ja matsõ tsirgukõsõ maaha. Panni tälle ilosahe laja lepälehe ümbre, et külm ei olõssi. Aiõ sis mulla pääle, korssi mõnõ karikakra ja tsusksi unikuhe.

Pilv oll’ jo mino kottalõ jõudnu. Naas’ hirmsahe müristämä ja vihma sadama. Istsõ tsirgu havva man maan, iki ja mõtli, et taivaesä karistaski minno nii suurõ patu iist.

Egä kõrd, ku kar’aga jäl niidü pääle lätsi, vei havva pääle värskit häitsmit. Ja nii suvi läbi.

Sügüse lätsi kuuli, a tsirgukõnõ es lää sukugi meelest.

Taa lugu jäi mul elos aos hinge, nigu olõssi eelä juhtunu. Ma ei olõ taad kellelegi kõnõlnu.

Urmi Aili