Ega külm saa ütskõrd läbi ja vast lätt tinavaasta ka nii, et mõni mari ja upin õks sügüselt võtta om. Üükülmi om ennembi kah maikuun ollu, aga nii hullu, et mõnõl madalõmbal kotsil kraadiklaas pikkä aigu katõsa miinust näütäs, ei tulõ nigu ettegi.
Aga mi inemise omma harinu eläveide hingi iist huult kandma. Ja et laudan ei olõ enämbüisi kedägi, kedä poputa, sis katõti taimõkõisi üüses paksu tekiga ja võeti jäl hommugu vallalõ, väetedi ja valõti, et vast jääs õks mõnõlõ elu sisse, kooni külmä ütskõrd lõpõsõ. Kel tommati- ja kurgitaimõ aigsõst kasvumajja saiva pantus, kävve üüse sääl kütmän ja küündleid palutaman.
Tsirgu es talda kraadiklaasi järgi ellä, olli kallendriga enämb kursin. Vaija laulda ja kuramiiri ja pessä tetä. Ööbik, vaenõkõnõ, laul’ edimene nätäl peris härmätänü puhma sisen. Kägu es jää kah pall’u ildambas. Taal ennegi tuu murõ, et ku jäl mõtsa maha om võet, sis kohe sa uma muna sokutat. Lõokõsõ vai kiivitäjä pessä nurmõ pääle maha om vääga andsak. Vähäligu tsirgu hoitva majju ligi, tegevä pesä marjapuhma vai puuriida sisse. A kägu tiid, et inemise taad kodu lähküle ei taha, peedäs halva kuulutajas.
Rüärääk ei tii tuust nummõrd, ku nurmõ villä külvet ei olõ. Taalõ kõlbas hõikamises paras korgõ hain kah, pääasi, ku vääga ruttu niitmä ei nakata.
Äkiline lämmi pand’ kõik virka kasuma ja no nakas sireliide aig pea müüdä saama. Ku mõni hõelamba tervüsega ilupuhm omgi häditses jäänü, sis vana ja tutva sirel kannat’ kõik vällä. Mea päävä käen ja tuulõvar’un, alusti rutõmb, mea suuri puije alh ja ildabat sorti, nuu mõnõl kotsil viil põra. Tuud oll’ külh nätä, et häitsmeid oll’ vähämb ja kobarõ hõelaba.
Sirelilõhn om armõdu hää ja ei olõ nii vänge nigu toomõ uma. Mitma põlvõ enne meid omma naist puhmõst õnnõhäitsmeid otsinu, ja tuu kommõ õks püüsüs viil. Taast sireliaost om alasi hää miil, a ku taa läbi saa, sis tiiät, et kevväi omgi pea läbi.
Sirelipuhma omma ka mälestüsmärgi kodukotussõilõ, medä enämb ei olõ, olkõ sis süüdü sõda, kiudutamine vai muu õnnõtusõ. Hoolõlda jäänü huunõ lagusõ hillä-tassa, aastõidõ peräst satas ümbre korstna ja vaos lakja ja maa sisse vundament. Lillipendre ja marjapuhma häöse, uibu võtt enämbüisi külm vai järä purus kobras, aga kambrõ otsan vai värte lähkül kasunu sirel jääs alalõ ja and teedä, et konagi eleti siihn kah vast peris ilustõ ja kiäki es mõista arvada, mea kodust konagi saa.
Nõlvaku Kaie
