Täämbädsel aol tiid inämbüs, mis kotus om seldsimaja, rahva- ja kultuurimaja. Pall’odõl meist om olnu kogokundliidsi kultuuriasotuisiga määnegi kokkoputminõ. Kiä om käünü pidol, tandsutrennin, kiä laulukoorin, kiä tiatri-, kunsti- vai käsitüütsõõrin, kiä tennü bändipruuvõ.

Piämi tuud esihindäst mõista as’as, et egän kogokunnakeskusõn, olkõ külän, vallan vai liinan, om pääle kooli, kerigu, kõrdsi ja turuplatsi ka uma kultuurikeskus: paik, kon saia kokko nii etendüisi kaemisõs ku ka pido pidämises vai minkagi tähtsä arotamisõs.

A mille naksi eesti kogokunna 19. aastasaa lõpun huulmada takistuisist uma kulu ja kirjuga seldsimajju ehitämä? Mille naas’ praktilidsõ meelega maarahvas, huulmada tuust, et rahha ja aigu oll’ veidü, ehitämä maiu, kon pito pitä ja kokko tulla?

Maarahvast muudsas eesti rahvas saamist tougas’ takast suuv olla herräsrahvaga sama pulga pääl. Suuv oll’ paranda põlidsõ rahva staatust, miä pikki aastasatu oll’ baltisaksa parunidõ ja Vinne tsaaririigi ammõtnigõ perän kolmanda, perämädse tähtsüsega. Tuujaos tull’ saia muudsan mõttõn haritus ja kultuursõs: luvva uma rahvuslik kultuur ja avalikkus.

Miä om ja kuis kujonõs vällä laemb avalikkus? Ütelt puult saami sõnast «avalikkus» arvo ku mi ümbre olõvast mõttõlidsõst ütitsest ruumist, miä sünnüs aolehen ja egäl puul, kon eloliidsile sündmüisile andas tähendüs ja seletüs. Avalikkus mõotas arvamiisi kujondajana ka iinolõvit sündümiisi ja johtumiisi.

Tõsõst külest näütäs avalikkus hinnäst vällä ütiskunna ruumilidsõn elokeskkunnan, miä aoluulidsõlt mi ümbre om.

Eesti seldsi tublidõ talo- ja kaupmiihi iistvõtmisõl naksi külän ja liinan kultuuri- ja pidomajjo ehitämä. Edimält kutsuti näid seldsimajjus, ildamba rahvamajjus ja kultuurimajjus. A õkva alostusõst pääle tetti seldsimaja oopõritiatri muudu plaaniga: sääl oll’ lava, saal, lugõmistarõ ja kohvik. Nii või üteldä, et alostusõ sai Eesti ütiskunna muudnõ ruumilinõ kultuurimutõl ja kujosi vällä laemb kultuuriavalikkus – seltskund ja parnass. Eesti kultuuriavalikkusõn sai nättäväs eesti rahvas ku kultuurrahvas.

Ku ei olõ kultuursõt rahvast, saa-i luvva riiki. Nii lei kultuuriavalikkus ka nõudmisõ poliitilidsõlõ hindämäärämisele, selle et haritulõ ja kultuursõlõ rahvalõ olõ-i iistkostjat vaia.

Eesti avalikkusõ sündümise man oll’ päätähtsä osa kujonõval eesti eliidil üten ummi salongõ ja seldsieloga ja eestikiilside aolehti kimmäl herätüstüül. Üten ettevõtligõ seldsitegeläisi, koolioppajidõ, vallakirotajidõ, kaupmiihi ja talomiihi ni kunsti ja haridusõ poolõ püüdvide nuuriga alost’ herksämb maarahvas elävät seldsiello. Tuujaos, et tegeldä haridusõ ja kultuuriga, ehitedi ütenkuun ka seldsimaja, rahvamaja, kultuurimaja, miä omma käügin täämbädse aoni. Edimädse noist olliki Lõunõ-Eestin Villändi põllumiihi seldsimaja (1882) ja Kanepi seldsimaja (1887).

Nigu ildampa oopõritiatri Estonia, tetti ka neo kogokunna kuunkäümise kotussõ rahva nõvvu ja jõvvuga õkva nii, nigu paiklik vaimujõud ja vara vällä kandsõ. Kiä and’ rahha vai palkõ, kiä ehit’ ja tekk’ ilosas. Ja huulmada rasõhuisist tull’ seldsimajju iks mano. Ku jõuti uma riigini, läts’ kultuurimajju ehitämine riigi abiga viil inämb huugu ja joba 1940. aastas oll’ Eestin ligi 500 seldsi- ja rahvamajja. Nõuka-aol kasvi seo nummõr viil. Täämbädses om rahvamajju jäl 339 ümbre, lisas noilõ om ehitet ligi 500 külämajja.

Rahvamajju tegünemise ja edenemise lugu om jõudnu no raamatulõ «Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu.» Pall’odõ piltega raamatust saava huvilidsõ teedä hulga põnõvat rahvamajju kotsilõ näide luumisõst kooni täämbädse pääväni. Kaegõ perrä!

 
 
Kulbok-Lattiku Egge,
vahtsõ rahvamajju-raamadu üts autoriid