SUVÕVÕROKÕNÕ. Helüluuja KAUMANNI TÕNIS om perämäidsil aastil hinnäst kõrrast inämb köütnü uma maakotussõga Võromaal Kärgula külän. Tä om löüdnü tan hindä ehitämisehuvi. A kõgõ inämb köütvä helüluujat Võromaa inemise.
Üten hollandlannast kaasa Daani ja katõ pinikesega omma nä egäl vabambal aol võtnu ette tii Tal’nast Kärgulalõ. Näide latsõ jõudva Võromaalõ harvõmbalõ, a mõnikõrd iks. «Ei saa kõnõlda õnnõ suvõl tan olõmisõst, perämäne aasta olõmi tan egä kuu käünü. Ma olõ iks ütelnü – alostusõn nal’aga –, et tulõ löüdä üts kotus, kohe kuulma minnä,» kõnõlõs Tõnis.
Kuis juhtu, et ti Võromaalõ jõudsõti?
Mul ei olõ kunagi olnu maapaika, olõ eloaig olnu tal’nalanõ. A aasta inne, ku Eesti euroliitu astsõ, tekkü tunnõ, et ku kunagi elon jõudnu määnestki kotust osta, sis om seo perämäne aig. Kuigi saimi kontakti ja seo kotussõ ostõtus. Pääle tuud saisõ kotus tükk aigu söödin, vahepääl harva kävemi ja telksemi tan, ku edimäne lats väiku oll’.
A periselt siiä jõudminõ oll’ teno koroonalõ. Seo oll’ edimäne kõrd 30 aasta joosul, ku mul oll’ suvõl aigu. 2020. aasta suvõl mõtlimi, et nakkami tan ehitämä.
Kuimuudu Sul tull’ julgus ummi kässiga ehitämä naada?
Mullõ miildüs tetä asju, midä ma varrampa elon tennü ei olõ. Olõ tan kõiki asju tennü edimäst kõrda. Ja võiolla ka perämäst…
Kõgõpäält osti suumlaisi puuehitüsraamadu ja sõrmitsi tuud tsipa. Ehitüse omma olnu väiku ja mõtli, et säändside man omma ka via küländ odava. Edimält ehiti peldiku. Tõõnõ, joba tsipa suurõmb ehitüs om «eloputka», kon alomadsõ kõrra pääl om küüktarõ ja üllen magamine ja väiku tüünukakõnõ. Ja parhilla ehitämi sannakõist.
Kas ehitämise man om äpärdüisi kah ette tulnu?
Mille ei olõ. Äpärdüisi tulõ kõik aig elon ette, mitte õnnõ ehitämise man. Tan kah, lõikat määnestki asja ja perän mõõdat. Säidse kõrda lõika, üts kõrd mõõda, nigu üteldäs. A kõgõ suurõmb äpärdüs oll’ minevä aasta jaanipäävä, ku lätsi kaema, mille vana maja katussõ päält eterniit alla satas. Panni redeli nii halvastõ, et tulli kolmõ miitre päält hää jala kundsa pääle. Siiämaani and tunda.
Midä tähendäs Su jaos Võromaa?
Innembä es tähendä suurt midägi. A parhilla, mis mullõ miildüs, kõnõlõmalda luudusõst, omma inemise. Mul kaonaabrimiis Epleri Rain ütel’ «Maahummogu» saatõn, et ku su ümbre om jälle, sis tuu saa kõrda tetä, a ku naabri om sitt, sis om jama. A mul om tan ümbretsõõri kõik supõr: neo inemise, kiä tan ümbre eläse, omma seo paiga väärtüs.
Mitmõl aastal om olnu Sinno nätä Sulbi jaanitulõl. Mille Sa sääl käüt?
Seo om kogõmus, midä muialt ei saa. Ku olõt terve elo Tal’nan elänü, säänest asja ei näe. Ma ei käü väega pidodõl, kõrtsin vai üüklubin, säändse paiga ei paku huvvi. A tan om tõõnõ õhkkund. Tulõ siiä, et nätä inemiisi, kõnõlda juttu. Inemise omma vahva. Ku seo kevväi oll’ tan Kärgulan talgupäiv, lätsimi perän Sulpi edesi. Üts daam naas’ sääl kõnõlõma, kuis timä pini kai umal aol telekast Kašpirovskit ja täl kasvi tuupääle ärkaksatu hand tagasi. Säändsit asju muial ei kuulõ ja tuuperäst tasusi sinnä lehti riibma minnä.
Perämädsel aol kõnõldas, et maailm om ullis lännü. Mis Sa tuust arvat?
Kõik aig om sama ull’ olnu. Pall’o lähküst kaiõn ei saa tuust periselt arvo. Muusikan kah üteldäs, et vanast olli barokk ja renessans, a täämbädsel aol om häste pall’o stiile. A tuul aol, ku tuud muusikat tetti, oll’ sammamuudu. Lihtsäle nüüd omma mõnõ as’a ao sõgla pääle jäänü.
Ja seo hullus kah: ma olõ är kullõlnu kõik Vseviovi Davidi «Müstilise Venemaa» jao, miä kõnõlõsõ Bütsantsist. Tulõ vällä, et as’a, miä olli 1000 aasta iist moodun, omma täämbä kah moodun. Ja inemise olli iks sama julma. Ku mi kõnõlõmi parhillatsõst suurõst julmusõst, sis seo om olnu kah tuhandit aastit sama. Kõik om sama, õnnõ tehnoloogia om arõnu, vahendi omma tõõsõ.
Kuis tuu julmus loomingulidsõlõ inemisele mõos?
Ma õnnõs ei olõ siiäni olnu väega depressiivne, a ega taa rõõmu kül ei tii kostki otsast. Mõttõ läävä kõigil tuu pääle, omma nä loomingulidsõ inemise vai ei. Ja periselt om klišee üteldä, et maal omma lihtsä inemise: inemine või olla sis kah loomingulinõ, ku tüütäs näütüses mõtsan.
Kuis sa hinnäst inemisena täämbä hindat, kohe olõt arõnu?
Hindä arõnõmist om rassõ hinnada. Üteldäs, et depressiooni ärhoitmisõs om väega tarvilinõ inemise reaalsusõst korgõmb hindätundminõ ja tuuperäst inemise arvasõ hindäst parõmbalõ, ku nä periselt omma.
A eks ma püvvä. Perämädsel aol om mul sääne kommõ, et ku hummogu üles nõsõ, ütle hindäle, et ärku ma olku täämbä tõbras. Tuu käü üte päävä kaupa. Mitmõ päävä iist om rassõ mõtõlda ja egä päiv tuu ei õnnistu kah. A mõni päiv lätt nii parõmbalõ. Ja ku püvvät olla veidemb tõbras, näet, et su ümbre omma kõik tõõsõ inemise kah äkki parõmbas muutunu.
Küsse Rahmani Jan
«Pühäpääväehitäjä» Kaumanni Tõnis sääd jupi kaupa vahtsõt sannakõist pistü. Bosi Daani pilt
