Sis es olõ viil telefonnõ ja mehe kõnõli joba nätäl ette kokko, et järgmäne pühäpäiv tulõ jäl kokko tulla ja ilmaello edesi arota. Richard, kedä kutsuti Riksis, oll’ kõgõ vanõmb, iks sinnä 90 poolõ. Meinhard (Meini) oll’ 80 ümbre, a Ülo oll’ 60. Jutu näil kõgõ klapsõva. Ku vaiõlusõs läts’, vaiõldi hulga aigu, a perän võeti mõni tõõnõ teema.

Kaartõ kah mängiti, «Potkitnoid». Riks ütel’ iks kõgõ: «Mehepoja, võtami külmärohto kah.» Kes kaardimängu võitsõ, sai rohto, a turakus jäänü pidi päält kaema.

Ütskõrd vaidli nä vanadusõ pääle. Riks ütel’ Meinile: «Sa olõt mu kõrval peris poiskõnõ. A sa, Ülo, olõt peris tattnõna!» Sis vaiõldi kõvastõ, Meini es taha sukugi poiskõnõ olla, a Ülo leppe, et omgi võrrõldõn Riksiga tattnõna. Peräkõrd lepsevä kokko, et omma kõik mehepoja.

Ku ma mehepoigõlõ kohvi tei, tennäti ja kiteti minno tuu iist, et ma näid minemä ei aja. A Riks küsse egä kõrd luidsast, et tulõ kohvipaks kah är süvvä: taa iist om rahha mastu ja ärviskaminõ ollõv söögikraami raiskaminõ.

Neo kolm väsümäldä tulihingelist sõpra puhkasõ igäväst und Pindi surnuaia pääl. Üts sõbõr ja sugulanõ arvas’, et arvada nimä saava iks viil kokko ja ajava ummi lorijuttõ edesi. A mi tuud ei kuulõ.

Riitsaarõ Laine