Võtami seo suvi ette uma keele kõnõlõmisõ! Kõnõlõmi maalõ tulnu latsi,

latsõlatsi, küläliisi ja sõpruga, selle et kiil nakkas sis külge, ku tedä kõnõldas

 
Päälkirän üteldü lausõ tõi võrokõisi kultuuriaolukku kunagidsõ Võro Raadio toimõndaja Toomõ Johannõs. Aastil 1991–1993 olli esi kah Võro raadio päätoimõndaja. Alosti saatit iks lausõga: «Ti kuulõti Võromaa hellü!» Nüüd kuuld joba bussin ja liina pääl võro kiilt kõrrast veidemb ja tuu tege meele hallõs. Mi kiil om uman helinän ja vokaalharmoonian üts ütlemäldä illos kiil ja hoit hindän innemuistsõt meelelaati.

Tuustsamast kõnõlõmisõ hinnast om mu oppaja Kaplinski Jaan kirotanu niimuudu:

imäkiil massa-i midägi
ilma saadu ja ilma peetü
kaotedu ja lövvetü
sammel kasus pääle samble all elät ületalve
latsile kaia ja küssü
Is a living thing the best thing
tiit puust ette ja värmit vereväs
õdagu või kiäki viil tulla ja
arvogi saia

Aig lätt ja as’a muutusõ. Võro keele jaos om olnu kats muutust: suhtuminõ kiilde om hulga parõmbas lännü, a samal aol jääs keele mõistminõ veidembäs. Ku Nõvvokogo ao koolin oppajil seod kiilt latsiga kõnõlda es lubata, sis nüüd tulõs tedä inämb opada. Ilmakõrd om sääne, et mi mõtsa-põllurahvast kutsutas ja meelütedäs rändrahvas muutuma, a nii mi kaotami uma keele ja meele, kodu ja mälu ni olõmi õnnõ mutrikõsõ kellegi rahamassina seen.

Võro keele muistidsõ ilo ja huu tagasisaamisõs om vaia inämb kõnõlda, oppi ja opada. Kirota, laulda ja tukõ. Haridusministeeriüm om lubanu hää silmäga kaia võro keele inämbät tarvitamist koolõn. Riigikogo Kagu-Eesti tugirühmä iistsaisus lubasi olla miika võro keele avvu sisse tagasi tuumisõl.

A kõgõ tähtsämb, odavamb ja lihtsämb om iks kõnõlõminõ. Seeni, ku haridusveski jahvatasõ ja kooli egän astmõn jõud võro keele tunn ainõkavva, seeni, ku egän latsiaian om ka keelepesä vai võrokiilne opirühm, tulõ noil, kiä mõistva, väsümäldä kõigiga kõnõlda. Latsiga, latsõlatsiga, küläliisiga, sõpruga. Esieränis noidõga, kiä omma Võromaalõ elämä tulnu ja tahtva taad kiilt är oppi. Ja ku kedä muud käeperi olõ-õi, kõnõlgõ vai pini-kassiga. Helistä saa kah. Kiil nakkas külge, ku tedä kõnõldas.

Käve ildaaigu uma rahvalaulurühmäga Sitsiilian. Kolm päivä ollimi kotusõ pääl. Sääl es olõ koskil üttegi inglüskiilset silti, müüjä kõnõli itaalia keelen, osa viil kotusõpäälist muudu vanaperätselt. Hotelli lavvatüütäjä mõistsõ inglüskeeli numbriist arvu saia. Tuu kolmõ pääväga saimi kõik läbi itaalia keele tsukõlusõ meresinidse mere veeren Letojanni külän. Nii et kõnõlõminõ om kõgõ tähtsämb.

Hää rahvas, võrokõsõ paiga pääl ja ulgumaiõl, liinun ja liinu veeren, mõtsan vai langi kõrval – võtami kõnõlõmisõ suvõ! Võro instituut om valmis tennü ja uma kodolehe pääle üles pandnu eesti-võro ja võro-eesti sõnaraamadu – säält saat miilde tulõta unõhtõduid sõnnu vai vahtsit oppi.

Võro instituudin Võro liinan (Tartu uulits 48) om saia ka tiidüsraamatit, latsiraamatit, tüüvihkõ latsi oppamisõs, lugõmikkõ, tsõõrikplaatõ. Noid saa toes pruuki. Valmistumi sügüses. Sis tahami latsiaidult ja koolõlt inämb võro kiilt latsilõ, otsimi suurilõ inemiisile tsihitüid keelekursuisi. Esieränis piäsi kõik ettevõttõ kaema, et olõs iks mõni umakiilne teenindäjä egän kotusõn olõman.

Kõnõlõmi ja sis mi jäämi alalõ rahvana ja mi latsõ-latsõlatsõ-latsõlatsõlatsõ saava kah ossa mi keele- ja meele rikkusõst.

Kauksi Ülle, kiränik, võrokõisi kongressi vanõmbidõ kogo päävanõmb

Kauksi Ülle. Kabuna Kaile pilt