Haarami hõngu
Ma kuuli raadiost, et meil om troopikakuumus. No kost! Troopikah om likõ ja lämmi, a meil kõrbõs kõik nigu Saharah. Ja mis sõs tetä? Ei saaki midägi tetä, õnnõ usku ja luuta. Vet lõpus lätt kõik müüdä.
Egäl juhul sai jaanipääväst alostusõ mol’otamisõ aig. Unõhta tüümurrõ ja jätä kõik nutividinä kah tarrõ. Edimält om külh rassõ, omma maahajätmisvaiva, et tüürabamist maaha jättä. Viska puhma ala sällüle ja kae sinist taivast, määnest muialpuul sakõhe olõ-i. Vai kae, määndse pilve pääle saasi ronni uma aiatagodsõ pedäjä ladvast. Vai laula vasta, ku päästläne sullõ traadi päält viimätsit luudusuudissit tsiristäs. Puhka ja mol’ota! Õkva mito päivä järest. Haara hõngu, vet sügüse saa jälki edesi murõhta ja rabõlõda.
