Seo lugu juhtu 20. aastasaa keskeh üte ehitüse-asotusõ remondibrigaadi miihiga. Nime omma vällä mõtõldu.

Uma tüümehetii algusõh tüüti ma tehasõh. Olli abieloh. Meil oll’ üts lats, tõist naanõ kandsõ. Kortõriolu olli väega kehväkese. Küssemi tehasõ kaudu kortõrit liina, a es saa. Sis otsusti tehasõga lõpu tetä. Tuu pääle kutsõ direktri minno jutuajamisõlõ. Lubasi parõmbat tüükotust ja aasta peräst üte tarõga kortõrit. Ma es olõ nõuh ja ärminegiavaldus rahuldõdi.

Jätse tüüseldsiliidsiga hüväste. Üts sõbõr kuulsõ, et lää ehitüse-asotustõ tüüle, ja ütel’ naardõh: «Läät sis sinnä lambavargidõ mano tüüle.»

Lätsi vahtsõ tüükotusõ kaadriosakunda, säält juhatõdi minno tuutmisbaasi juhataja jutulõ. Tuu ütel’: «Kortõri peräst külh es taso siiä tüüle tulla. A võtami teid remondibrigaati, sinnä om vaia juhiluaga lukkseppä.» Saiõ arvu, et mu kotsilõ om eelmidsest tüükotusõst kõik perrä kullõldu.

Ja saigi ma tüüle «lambavargidõ brigaati», nigu sõbõr hüvästejätül oll’ ütelnü. Uma tüüga tulli toimõ. Mul olli viil keevitäjäpaprõ, mis tulliva kah kasus.

Harisi vahtsidõ tüüseldsiliidsiga ruttu. Saimi umavahel häste läbi ja mõnõ õllõ man kõnõldi mullõ täpsele är ka tuu lambavargusõ lugu. Kõgõpäält luu tegeläisist:

Olev – katõmeetriline mehemüräkäs, tehnilidse taibu ja hää nal’asoonõga miis, mõnõh as’ah valmis riskmä, eski hulljulgõlõ.

Arno – hää võrkpallur, veidükese hinnästtäüs ja närviline, piinü, tälle miildü häste rõivih kävvü, tükse tõisi arvostama ja pilkama.

Kolka – maokas, veretäjä näoga kõrraldaja, suur lopataja, äkilidse meelega naisimaias miis.

Uku – keskmäst kasvu jämmembät sorti ärvõet miis. Täpsembält ei mõista timäst kõnõlda, selle et tä oll’ seost asotusõst mu aos är lännü.

Objekte piteh käve brigaad tuudaigu furgoon-tüükojaga. Peräst häste tettüt tüüd nõudsõ iho lõdvas laskmist ja kõgõ lihtsämb viis tuud tetä oll’ viina võtta. Oll’ illos tasanõ päiv ja piätüs tetti üteh kõrvalidsõh kotusõh. Kuulda oll’ määgmist, kohki sääl olli lamba. Miihil tujo nõssi.

«Nüüd tahassi šašlõkki!» ütel’ Kolka suud matsutadõn.

«Kuulgõ, mehe, seo asi om vast võimalik,» arvas’ Arno. «Tulõ õnnõ pää tüüle panda. Lammas määg – tähendäs matõrjal om olõmah.»

«Arno, läämi luurõlõ!» ütel’ Olev. Lätsiki katõkõisi, kaiva võsust ümbrekunda. Paar lammast oll’ nurmõ pääl ketih, ülejäänü vabalt kar’amaal. Talo olle kavvõmbal mäe otsah. Sääl es olõ nätä määnestki liikmist, eski pinni es paistu. Seo andsõ miihile julgust mano. Auto olle aetu kah säändsele kotusõlõ, kost es olõ tedä talost nätä.

Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Nüüd peeti plaani, kuis tetä. Kats miist jäivä valvõlõ, et hädä kõrral märki anda. Kats miist hiilsevä lambidõ mano, haarsõva ketti piten üte näist kinni ja tirisivä võssu. Edesi läts’ joba julgõmbalt. Elläi lasti ketist vabas ja upitõdi furgooni. Seo opõratsiuun tegi mehe kainõmbas.

«Mis nüüd edesi saa?» küsse Uku hallõ helüga.

«Mis sa kusõt? Sõidami är, olõ rahulik. Kõik lätt nigu lepädse riiga,» ütel’ Olev.

Tii pääl pidi nä kinni liiklusinspektri. Uku nägi tedä joba kavvõst ja niildse hirmuga lonksu piduriõlli, mis võtvat viinalõhna är. A hingädä es kästäki ja furgooni kah es kaia sisse. Kontrolliti õnnõ sõidudokumente. Mehe olliva vakka ku hiire.

Tüükotusõhe jõuti, ku tüüpäiv olle läbi, a värehtih olti harinu, et brigaat jääs ildas. Uku aiõ auto tüükotta ja pandsõ ussõ seest kinni.

«Olev, sa olõt kõgõ tugõvamb, võta elläi käsile,» ütel’ Kolka. Tä olle tõisist vanõmb ja tälle miildü kamanda.

Arno hoitsõ lammast takastpuult kinni. Olev võtsõ kuvalda, rehäs’ kõrra ja virot’ sis lambalõ kõrvu vaihõlõ. Pauk olle kõva – lammas nigu niideti maaha. Edesi tetti kõik nigu vaia. Nahk ja soolika uputõdi tulõtõrjõ viihoitusõlõ.

A ütel pääväl tulli kutsõ uurja mano. Sääl pinniti põh’alikult kõik vällä. Olle viil võimalus lamba umanikuga kokko leppü, et tuu võtasi uma avaldusõ tagasi. A peremiis olle kuraasikas, es taha määnestki lepütüst.

Asi läts’ kohtuhe. Mehe saiva aasta tingimiisi, massiva kohtukulu ja lamba iist nõutu raha. Pääle tuu lätsivä aastas aos autolua. Kallis läts’ masma seo šašlõkk.

Oleski Villem