Seo kuu alostusõn peeti 35. Baltica nimelist riikevaihõlist perimüspito. Pido teema oll’ «Perimüs tõmbas üten!» ja tuuperäst oll’ festivali päämiste paika, Tal’na liina Tornõ platsi pääle üles säetü perimüskülä, kon Eesti kogokunna saiva umma kultuuri näüdädä. Välän oll’ ka Vana-Võromaa saatkund käsitüükraami ja opitarriga. Kuis pido läts’, midä sääl tetti ja nätti, kõnõlõsõ võrokõisi saatkunna vidäjä OJA VILVE ja EICHENBAUMI KÜLLI.

Mis pido tuu sääne oll’?

Külli: «Perimüsfestival Baltica rändäs Eesti, Läti ja Leedu vaihõl. Seokõrd oll’ tä Eesti kõrralda. Tal’nan olli tegemise vanaliina müüre takan Tornõ platsi pääl. Hulga oll’ nätä rahvarõivin inemiisi ja gruppõ Lätist, Leedust ja egält puult viil, häste kinäsit muusikit, tandsjit. Inemise olli kõik rõõmsa, sääne helge seltskund oll’.

Seo aasta oll’ pistü pantu perimüskülä, kutsutu Eesti esi kogokundõst esindäjä, olli kihnukõsõ, võrokõsõ, mulgi ja Virumaa inemise. Nuu olli tuud Tornõ platsi pite hõrrõstõ lakja säetü, vahepääl oll’ viil eesti käsitüü telk ja tüütarri oll’ hulga. Egäleütele oll’ tegemiisi ja inemiisil oll’ aigu, sai näidega rahuligult kõnõlda. Taa es olõ laat, päämine rõhk oll’ iks käsitüü ja pillimängu opitarril.»

Määndse olli võrokõisi opitarõ?

Vilve: «Opsimi võro kiilt. Näütsimi ummi ilosit rõivit. Sis oll’ meil seerepaila tegemine, nõglaga viltmine, kõlavüü tegemine. Ollimi valmis tegemä ka kaarusnüüri. Virtuaalprillega näütsimi suidsusanna. Ja populaarnõ oll’ ka Pensa Margiti linatüü opitarõ.»

Kuis Tal’nan ilm oll’?

Külli: «Ku mi peräle jõudsõmi, sis lätsivä mängu kõik hobõsõteki, mis meil üten olli. Ku ollimi saatkunna pistü pandnu, jäi meil kolm tunni aigu. Istõmi uma külmä telgi all, tuul puhksõ õkva sisse, peris merekaarist es olõ, a põh’akaarist külm tuulõkõnõ. Ja mi sis külmsimi sääl. Üts-tõõnõ käve müüdä, tuu tekk’ süäme lämmämbäs, a mõtlimi, et kolm päivä, ei tiiä, kas tulõmi eloga tagasi. A sis tull’ pido vallategemine ja nakas’ rahvas liikma. Naksimi esi sääl telgi all rabõlõma, sis läts’ kõrraga parõmbas. Nuu lämmä rõiva, mis kunagi omma eestläisi rahvarõividõ nime saanu, olli abis. Kinda olli kah käen, muidu olõs är külmänü.»

Vana-Võromaa saatkund om inne pido alostust uma telgi pistü säädnü ja uut küläliisi. Kuuba Raineri pilt

Kas huviliidsi jakku?

Külli: «Rahvast käve. Nii ku suurõ lava pääl triangli läbi sai, nii kõik tuu päältkaejidõ seltskund vaiu perimüsküllä lakja. Sis tull’ huuga hulga rahvast. Vahepääl käve ütsigu uudistaja, kes tahtsõva pikembält kõnõlda.

A ku telgi man oll’ mõni muusigamiis, nigu meil käve nuur lõõdsamängjä Hoobi Helir, sis naas’ pillimängu pääle õkva rahvast kõvastõ mano tulõma. Poiss väega ilostõ mängse kah.»

Mille vasta rahvas sõs huvvi tundsõ?

Külli: «Saatkunnan kitmises ni mekmises oll’ meil üten väiku valik Uma Meki märgiga söögikraami – tuu ümbre tsiirut’ ütsjago rahvast. Kõrralik välläpanõk oll’ võrokeelitsist raamatist. Võromaa juuriga inemise jäi peris pikält raamatit uurma.»

Kas määnegi esieräline lugu kah saatkunna man juhtu?

Vilve: «Edimädsel pääväl käve üts inglanõ, keskiäline miis. Kai Tanni Liilia vilditüisi kaapkübärit. Pruuvsõ ütte ja tõist, üts nakas’ miildümä, ostsõ är. Järgmäne päiv jälki sama miis mi telgi man, üten naasõga. Miis ütel’, et nii ei saa, et hindäle kaabu osta ja naasõlõ mitte midägi. Liilial olli tettü ka vildidü sannamütsü ja persealodsõ. Üte sannamütsü pääle oll’ tettü ka munnõga tsirgupesä. Tuu naasõlõ miildü ja är nä tuu ostiva. Seleti näile, määne om mi kandi suidsusann, ja mõtli, et oppa näile kah selges võrokeelidse sõna «persealonõ». Seleti iks är kah, mis tuu tähendäs. Kül nä pruuvsõva tuud sõnna väänädä, lõpus sai piaaigu selges. Lätsivä ja korrutiva: persealonõ, persealonõ. Vahva paar oll’.»

Rahmani Jan