Mu köögi aknõst vällä kaiõn laiutasõ verstä jago, kooni mõtsani talopidäjä Niilo Tiidu nurmõ. Sääl kasusõ õga aastaga esisugumadsõ vilä ja haina.
2021. aasta suvõl kasvi nurmi pääl väega korgõ ja paks rügä. Trehvsi sääl lähkül olõma ja kuuli rüäh väega jälehet hellü. Lätsi viläle lähembahe, helü kattõ. Ku tagasi tulli, jäl säänesama pärre helü.
Tuu helü es olõki inemise ega eläjä muudu. Vaihõpääl lei mul esiki hirmu nahka. Arvsi, et mu kassikõisiga om midägi halvastõ.
Hulksõ murro piteh ja näi, et mõlõmba hiirekuninga lesotasõ päävä käeh.
Süä es anna rahhu. Jupi ao peräst jalodi jälki rüä mano. Helü es olõ kohegi kaonu, läts’ õnnõ kõvõmbas. Tundu nigu kurgupõh’ast pitsitäs kiäki vällä. Vilja es anna hindäl kah minnä kaema, tuu oll’ nii võimsa.
Paari tunni peräst hiilse jälki hirmukotusõhe. Miil läts’ rõõmsas. Näi, et mõtsa puult korgõ kundi otsast juusk mökutõn kitsõimä. Väikene kitsõtall, kelle pää hüpeldeh õnnõ vilksat’, rühkse imä poolõ.
Tull’ vällä, et kitsõtall oll’ rükka är essünü ja jõudsõ mu tarõ mano vällä. Põnnõv oll’ tuu, et kitsõimä mõtsa poja appirüükmise är kuuldsõ. Vai otsõ tä esi joba villä piteh pujakõist.
Liira Singa
