Ku Võro instituut paksõ võimalust olla keele iist kõnõlõja, mõtli edimält, miä tuu mu tsiht võinu olla.

Meil siin lõunan kõnõldas võro kiilt peris tihtsäle ja uman keelen poonjataminõ keskiäliidsi seen esihindäst suur harvus olõ ei. Ku kõnõlat, kõnõldas vasta. Hoobis tõõnõ asi om nuuriga: noorõ kõnõlasõ hindävaihõl sõski päämiselt eesti keeli.

Viimätsel inemiisi loetusõl 2021 panti kirja, et paikligun keelen kõnõlas umbõs üts nelländik inemiisi vannusõn 50–64 eloaastat, a õnnõ 11% vannusõn 15–29 eloaastat. Egä nelläs lõunaeestläne sõski viil mõist võro kiilt.

Nii tull’ mul mõtõ, et ma ku võro keele iistkõnõlõja tsihi latsi. Kuiki oll’ jo kooliaasta lõpp, eksämi ja välläsõidu, paki kuulõlõ vällä, et lää paiga pääle ja kõnõlõ latsiga 45 minotit võro keelen. Anna teedüst, mille võro keelen kõnõlõminõ ni kirotaminõ om tähtsä. Süämel oll’ õks kahtlus kah – ma olõ ei oppaja, tiiä ei seo ao latsist ja kuulõst suurt midägi. Tõõsõlt puult jäl tundu, et tsiht om õigõ: ku ei tulõ pääle nuuri, kiä kodokotussõ kultuuriperändüst ja kiilt avvo seen pidävä, häädüse paiga kombõ ja köüdüsse. Kiil om suur ja või-olla päämine hindäsolõmisõ näütäjä.

Kiroti sõs inemiisile, kiä mu tiidmist ja mullõ antut teedüst müüdä võro keelest pidävä. Kõik es olõ hõisun ja es arvagi midägi, a nuu kooli, kon võro kiilt opatas, võtsõva pakmisõ hää meelega vasta.

Miä sõs vällä palli? Käve viien koolin. Ja tõtõstõ, kõik nuu kokkosaamisõ olli esimuudu ja miiliköütvä – pähkmä, midä purrõ. Ei olõ lihtsä tetä hinnäst võro keelen põnõvas üteliidsi edimädse klassi latskõsõlõ ja katsanda klassi jorsilõ.

Ma võlsissi, ku ütlesi, et kõigilõ noorilõ mu püüdmine huvvi paksõ, ja tuud om kõrrapäält pall’o tahta kah. Egäl puul oll’ õks mõni Tootsi muudu koolilats, kiä tahtsõ, et innõkõkkõ timmä tähele pandassi, ja oppajil oll’ näidega kõvva tegemist. Sõski saa hää meelega teedä anda, et rohkõmb oll’ noid, kiä jäivä kullõma ja kinka tull’ vällä kinä huugnõ katõkõnõ.

Mullõ hindäle anni kõik koolitunni kõvastõ väke ja mõtlõmist. Kuiki latsõ inämbjaolt ei kõnõlõ paiklikku kiilt, sõs arvu nä saava, ütles mu väiko läbielämine. Hää tahtmisõ man saat latsilõ keele põnõvas tetä ja tuud või pruuvi egäüts. Ja viil üts mu meelest imetaidsa mõtõ, mille ütel’ vällä Orava kooli oppaja Ene. Timä kõnõlõvat tõnõkõrd hindä ainõtunnin kah võro keelen, ja mitte õnnõ imäkeelepääväl. Oppaja, tekke perrä!

Ma ei olõ projektiusko. Ku olõt Võromaalt peri, võisi ja esiki piäsi, arva ma, võro kiilt egäl võimalusõl kõnõlõma. Ku mõistat, kõnõlõ tüül ja kotun, tarõn ja tarõ takan.

Olõ viimätsel aol inemiisiga, kiä Võromaaga köüdedü, kodokotsast ja võro keelest kõnõlnu. Noist jutõst om kuurdunu muu hulgan vällä, et vanavanõmba, kiä kiilt viil häste mõistva, olõ ei tulnuki tuu pääle, et latsõlatsiga paiklikun keelen kõnõlda, näile võro keelen midägi ette lukõ ja milles ei, näidega ütenkuun lukõ. Nä kiti pääle jutuajamist, et kae ku hää plaan.

Mu hindä läbielämine ja tundminõ ütles kah, et midä varramba alosta, tuud kerembält lätt. Algkoolilast oll’ lihtsämb köütä ja üten haarda.

Mõntvuuri või suur saia algusõ lihtsäst ja väikust. Võro keelen kõnõlaminõ om kõgõ vähämb, midä võrokõnõ Võromaa jaos tetä saa, ja tuud peris ilma rahalda.

Kürsa Ere, võro keele iistkõnõlõja seo aasta lehe- ja piimäkuul

Pilt om tettü Lutsu küläplatsi pääl, kon iistkõnõlõja kitt’ tiatritegijit ja kutsõ üles rohkõmb imäkeelen kõnõlõma. Eräkogo pilt