Võrokõsõ omma kimmäle üts hirmsadõ põnnõv kamp inemiisi, kinkal egälütel uma tüü, ammõt, kodokotus ja elo pääle kaeminõ. Ütte köütvä meid vast kiil, uma kombõ ja midägi esierälist egäüte seen, mis tõist võrokõist näten palama lätt.

Viimätsel aol om hulga kõnõldu seo rahva ohto panõkist, kuis majanduslik ja sotsiaalnõ poliitiga tegevä seo kandi inemiisi elo, tuu kaudu ka uma keele ni kultuuri hoitmisõ rassõmbas.

Tuu vasta om joba kokku kutsut kongress, kuulutõt võrokõsõ põlisrahvas, otsitu tukõ allkirju kogumisõga rahva käest ni käütü kõnõlõman ministeeriümme man. Minno vaivas tuu kõgõ man, et kuiki esihindä ummamuudu olõkist saava pall’o inemise arvo, kitvä võrokõisi taivani, sõs nii mõnõgi tõsõ rahva vasta oldas vainolinõ. Halvastõ ütlemisega, kar’a Mol’ovihku postituisi ni kurjõ pidolavvajuttõga tahetas nall’a tetä egä esierälidse inemise üle.

Ütest külest om tuu väikun kogokonnan eläden loomulik, et kõik välästpuult tunnus andsak, a tuu jaos, et hindä andsakus olõmist ka Eesti ni maailma tõsõ inemise tunnustanu, om vaia näide vasta sõbralik olla ja õks hää sõnaga ümbre kävvü. Nii taht ka rohkõmb nuuri inemiisi tan edesi ellä ja taha tagasi tulla, ku näile külge jäänü suurõ ilma asjuga lugupidämisega ümbre käüdäs.

Saarõ Hipp,
Uma Lehe suvõtoimõndaja