Keeleinemiisi om mitmit: om noid, kiä ütlese, kuimuudu om õigõ kõnõlda vai kiruta, ja om noid, kiä kaesõ, kuimuudu periselt kõnõldas. Nuu viimädse ei ütle, et midägi om õigõlõ vai võlssi, a hoobis pandva kirja põradsõ ao saisu.
Piimäkuu lõpun käve keeleuurja Mõnistõ kandin ja tõsõl puul piiri Lätimaal Kornetin, et saia arhiivi säänest kiilt, nigu taad 2023. aastaga suvõl kõnõldas. Saadi kah: mitmõltkümnelt inemiselt võeti lindi pääle mitukümmend tunni juttu. No saava uurja kaia, kuimuudu üteldäs vällä helle (nt kas üteldäs hopõn vai opõn vai hoobis obune), määntsit sõnnu pruugitas, kuna kõnõldas eesti, kuna võru keelen, määntsit lausit tetäs (nt kas üteldäs suurõp sinnu vai suurõmb ku sa). Mõnõ tähelepanõgi:
• Inemise omma häätahtligu, kokkusündligu ja lahkõ. Kuiki tuu, kas köögin omma anuma mõskmada või põrmand pühkmädä, minnu ei putu, minnu huvitas õnnõ kiil, sis tahtva inemise õks mi tullõn tarrõ kraamma naada vai kohvi pakku.
• Setu kiilt pelätäs nii pall’u, et mõnt vanõmbat võru sõnna vai ütlemise viisi ei pruugita, mõtõldas, et võru kiil piät rohkõmb eesti keelega kokku minemä.
• Inemiisi huvitas seo ilma ao elu. Õks arvatas, et võru kiil käü kuigi vannu asjuga kokku ja kõnõlda saa õnnõ eläjit, vaimõ ja vannu süüke. Periselt kõnõldas poliitikast, tehnikast, ütiskunnast kah.
• Joba om ka hoobis vannu inemiisi, kinkal om rassõ võru keele pääl püssü, eesti kiil tüküs vägüsi sisse, eski kõost saa muru pääl kask, pedäjäst mänd. Näid om sakõstõ koolin võru keele kõnõlõmisõ iist karistõt. Sõski omma mõnõ Mõnistõ kandi keelele umadsõ as’a alalõ hoitunu. Näütüses ku hariligult üteldäs Võrumaal pandnu, sis Mõnistõn (kavvõmban kah, nt Karula ja Tsooru kandin) pandas sinnä viil a- vai u-kõnõ vaihõlõ, et rassõt vormi keremb üteldä olnu, üteldäs pandanu või pandunu. Sääne ütlemise muud oll’ noil kah, kiä väega eesti kiilt tüke kõnõlõma. Hää oll’ kullõlda sääntsit sõnnu, midä varrampa olli õnnõ sõnaraamatust lugõnu, näütüses hulgasna ja kuagi.
Ku mõnõlõ inemisele tulõ keeleuurja ussõ taadõ, laskõ tä õks sisse – tä om kah inemine. A ärke unõhtagõ, et ütski keeleuurja ei taha üttegi parooli või pin-kuudi. Muiduki tohe ei keeleuurjit uutõn umma ellu elämädä jättä. Ütskõrd ollõv üts miis uutnu, et või olla uurja tulõ küllä. Tulõ-õs. Ull’ lugu külh.
Vaaba Janek
Jasulisõ Eve ja Kikka Kaia kõnõli Saru külän Jahviga talun keeleuurjilõ umast latsõpõlvõst, talutöiest ni vana ao moodu perrä arstmisõst. Saarõ Hipõ pilt
