Ütel vihmaundsõdsõl hämäräl pääväl hälgätü mul miilde üts nal’alinõ ull’usõtükk pall’odõ aastidõ takast. Tuu võisõ olla peräkõrd aasta 1977 vai 1978, inämb häste ei mälehtä.
Oll’ illos pääväpaistõlinõ suvõpäiv. Tuul aol olli ma Kanepi kolhoosih sekretär. Kõigil as’atundjil olli uma tüütarõ. Meil oll’ uma väiku punt, kedä mi kutsimi hindävaihõl Pikk-Lainõ, Kesk-Lainõ ja Lühi-Lainõ. Teimi pall’o nall’a. Vaihtõpääl pidimi hinnäst lahki naarma. Tuul aol olliva säändside nimmiga ka raadiolainõ.
Ütel pääväl lätsi Pikä-Lainõ tüütarrõ. Tä oll’ agronuum ja nä olliva tarõn mitmõkõisi. Sääl sipõl’ aknõ pääl väiku tsirgukõnõ. Tä oll’ vallalidsõst aknõst sisse saanu, a es mõista inämb vällä linnada. Sai tä kipõstõ kätte ja tsussi tõsõ agronoomi Jaani tüülavva kõgõ ülemiste suhvlihe. Mõtli, et Jaan tege tuu kõgõ innemb valla.
Agronuum Pikk-Lainõ helist’ sõs Jaanilõ, et tedä oodõtas kontorin. Märgotimi, kuis saasi Jaani lavvasuhvlit valla tegemä panda. Mul välgätü päähä hää mõtõ. Ku Jaan sisse tormas’, ütli tälle, et esimiis uut väega ütte kirja, miä ma minevä nädäli timä kätte anni. Otsku kipõstõ tuu vällä.
Ilmadu suurõs pettümüses naas’ Jaan otsma kõgõ alomadsõst suhvlist. Tuhlas’ ja tuhlas’ – no olõ ei. Ma olli joba peris närvin, a näi, et Pikk-Lainõ ei jõvva inämb naaru pitä ja tege lavva takan iks pup-pup-pup. Püüdse olla väega tõsinõ ja ütli: «Om, om, ma anni su kätte.»
Peräkõrd jõudsõ Jaan ummõtõgi edimädse suhvli mano ja nigu tä suhvli vallalõ tõmmas’, nii tsirgukõnõ lindu läts’. Pannimi Pikä-Lainõga suurõ helüga naarma. Jaan oll’ väega hiitünü, vandsõ ja ütel’: «Ah ti krandsi!» Meil tujo väega hää.
Läts’ vast nätäl müüdä, ku mul oll’ asja pääraamadupidäjä Daisi mano. Timä tarõn ollõn näi, ku Jaan läts’ suuri sammõga aknõ alt müüdä ja kaindla all oll’ midägi hellet. Jupi ao peräst lätsi Pikä-Lainõ tarrõ ja Jaan oll’ kah sääl. Aimi veidükese juttu. Kõrraga kuulimi rüükmist. Mu tarõ oll’ õkva üle kalidori. Joosimi agronuumõ ruumist vällä ja näimi, et kaadritüütäjä Liidi sais kesk mu ruumi ja lae all lindas tuvikõnõ. Tuu pauk läts’ minost müüdä, a tuvikõnõ oll’ aolehe seest vällä rabõlnu ja dokumente kausta pidi ma essust puhtas tegemä.
Kesk-Lainõ
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
