Jupp aigu tagasi hiitü ma kõrralikult är, ku kai hindäistutõt uibuaida. Suurõ uibu, aastit kandnu ja nüüd äkki puul uibuaida raagun, mitte ainumastki lehekeist. Pahalasõ es olõ viil jõudnu minemä nakada, koodsutiva võrkkiigun raagun ossõ vahel. Mu kehvi tiidmiisi perrä oll’ tegemist võrgendikoiga. Paistu nii, et näide ennustaja oll’ ülnü, et nüüd om viikingiide Ragnarök tõtõstõ käen ja jääs üle ainult pidu panda. Annas taivas, et näide ennustaja es ollu targõmb ku mii uma.
Mõnõ ao peräst sai teedä, et kälimiis (ca 100 kilomiitret minust lääle poolõ) oll’ kaenu uma aida ja ülnü, et needus om meid tabanu. Sääne inämb-vähämb jutt muiduki üttegi raviskeemi vällä ei paku, aga asja lei klaaris Relve Hendrik uma jutuga maoore kannibalismist. Tuu om näil puhtalt usuline ja tühä kõtuga ei olõ midägi pistmist. Maoori nimelt uskva, et kui asja nakkasõ võlssi minemä, sis om kellegi sisse asunu kuri vaim ja tuu tulõ är häötä. Vaimulõ tulõ timä lõpp tetä eriti valulikus: edimält praati elävä tulõ pääl ja sis viil sisikonnast kah läbi laskõ. Jäägu täl igäveste miilde, et inemiisiga ei tohe janti.
Minnu om eluaig solgutadu egasugutsiid uuringiid müüdä. Küll röntgeni-, küll ultrahelipilte piasi mul kotun alalõ olõma, kurjast vaimust ei olõ sääl jälgegi. Ussirahval midägi säänest vasta panda ei olõ, tuuperäst saie näide «võrkkiigu» veetüs lõkkõasõmõlõ. Kõrralikkõ manamise laulõ ja tandsõ ma küll viil ei mõista, aga küll hädä oppas.
Ja tull’ vällä, et pääle uibiide võeti ette kikkapuu ja noorõ kõo. Ma uma manamisega jäi kipen ildas, aga kuldnokapoja jõudsõva minust ette ja seie suurõ hulga vaklu nahka. Muiduaasta oll’ kuldnokal poigõ koorumine timmitü täpselt röövikiide rüüste aos, aga timahava es saa nii varra poigõ vällä haudu, olõs är külmänü. Kats nädälit oll’ tuu aig, kon uibu olli ilma kaitsõlda. Taivataat jõusõ siski viil asja kõrda aia, nii et ma es pia puu all ussikõisi niildmä.
Hummogu süü ma putru ja ussineelu mul pääle ei käü. Aga rahvatandsujuhtele tahas küll süäme pääle panda: tuu om häbüasi, et meil ei olõ esiki kartulimardika tandsu. Vai äkki siski om, ma lihtsält ei tiiä?
Pulga Jaan
