«Suuvõ olõssi pall’o. Kõgõpäält latsilõ sääne suuv: pankõ oppajat häste tähele! Võtkõ kõik tarkus vasta ja veege edesi säändsit juuni ja üllenpidämist, midä teile koolin opatas. Selle et kurjust om ilman pall’o ja ku mi saassi hää poolõ iks koolingi kuigi pall’o edesi anda, olnu tuust hulga kassu. Ku lats saa koolist hää tujo, lätt tä hää tujoga kodo. Niimuudu saa ka kodoelo parõmbas. Ku lats tulõ hää ja rõõmsa meelega koolist kodo, taht tä kuuli tagasi kah rõõmsa meelega minnä.
Sama ka oppajalõ: ku tahat rõõmuga tüüle minnä ja sutat ka latsõ sammamuudu mõtlõma panda, sis omgi kõik häste. Tahtminõ kuuli minnä omgi kõgõ tähtsämb.
Ütte asja soovi oppajalõ viil: rahhu, õnnõ rahhu! Nigu ütel’ Karlsson katussõ päält. Süä piät kõigil inemiisil olõma õigõ kotsõ pääl. Ja ku sa süämest ja süämega oppat ja tahat tarkuisi ja elonormõ edesi anda, sis om kõik häste.»
UL
