Seod kirja kirota ma kündlevalgõl ja hanisulõga. Asi om nii, et tuu minevä nädäli torm vei voolu majast är ja mine sa tiiä, kas tä iks inne lehe trükküminekit tagasi tulõ.
Esihindäst om võimalik ka voolulda ellä. Sükävkülmäga om tsipa kehväste, sinnä om korjunu säänest kraami, midä pikembät aigu hoita tahtsõmi. A õnnõs tekk’ vooluga naabri üte uma sükävkülmäriioli tühäs, nii et midägi sai ka är pästetüs.
Vett saa jõõst, süvvä saa tetä puupliidi pääl. Tuusama naabri lainas’ generaatorit kah, nii et ku väega vaia, saa kaopumba tüüle panda ja vii majja. Generaatoriga saa internetti kah, ku väega suur hädä käen. Õnnõ tulõ rehkendä, et bensiini kulus umbõs kats liitrit tunnin.
Taa kündlevalgusõ romantiga om iks tsipa üle hinnat. Latsõ tulõva koolist, tahtva mõssu ja hinnäst mõskõ. Muiduki saa sanna küttä ja mõsugi är mõskõ, a olõmi harinu vooluga lihtsämpä toimõ saama. Ja ei nakka hinnäst ümbre kah har’otama, selle et kül timä kunagi tagasi tulõ.
Olkõ sis muudsa!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
