Ettetiidmädä elo
Ma kuuli raadiost, et mõtsuh om seeneuputus. Kolm kuud tagasi kõnõli kõik, nii tiidjä ku vähämb tiidja, et seo aasta siini ei saa. No ja parhilla om vastapite. Kõgõpäält veeti jo põimukuul säläkorvõga mõtsast kuusõriiskit, sõs kikkasiini ja süküskuul porovikkõ. Olõ kuulnu nii mitotki inemist ütlemäh, et siinist om jo viländ.
Kae, taa elo omgi sääne, et sa tiiä-i, mis hummõn tulõ. Selle massa-i ette ikkõ. Tulõ võtta täämbäne päiv ja tenolik olla tuu iist, miä om, mitte õnnõ ikkõ tuu peräst, midä olõ-i. Muidoki olõs hää, ku taivaesä lasõssi inemise umi kraanõ mano ja egäüts saasi vihmavett alla laskõ, pall’o täl õkva vaia om. Võiolla selle, et ilmakraanõlõ ligembäl olla, tüküsegi pall’o riigi viimätsel aol Kuu pääle.
