Tõsõ kundi otsast. Ku tsirgu pesäst lindasõ

Tiidjämiis Aarma Gunnari raamatust um mullõ kõrvu vahelõ jäänü kats mõtõt latsi kotsilõ. Edimäne: latsõ umma õnnõ tsipakõsõ aigu su perren külälise.
Nä tulõva, umma ja sis läävä umma tiid. Ja tõnõ mõtõ: latsõl saa kasvata õnnõ kõrraarmastust, kõik muu olõnõs tuust, miä tälle um elotii pääle üten antu ja määnest tiid egäüts lätt.

Inemise põhiumahusõ umma olla õnnõlik, saia midägi vahtsõt teedä ja olla kiäki. Inemine taht esi kiäki olla ja taht, et tä lats olõs kiäki. Nii pruuvgi vanõmb uma ärnägemise perrä ummi latsi koton kasvata ja and näile kõgõ parõmba, miä täl anda um. A tuu või olla nilbõ tii: ku annat ülearvo pall’o, võit latsõ är tsurki.

Tahetas, et latsil olnu parõmb ku meil. Periselt ei piä latsil parõmb olõma, nä piät esi opma ja toimõ saama. Kes näid sis avitas, ku meid inämb ei olõ? Sis nä trehvüse ilmamere tuuli kätte.

Arõng elon käü läbi kannatusõ. Ku inemine kannatas, sis tä mõtlõs perrä ja pruuv asja paranda. A ku egä päiv um süük noki iin olõman, tarõ lämmi, säng ja tarõ kõrda tettü, sis sääne asi arõngut üten ei tuu. Ummi latsi kasvatamisõ man olõ mõtõlnu, et ma ei tahassi kasvata ütelegi mehele vai naasõlõ diivaniehet, kes ei mõista midägi tetä ja kellel käe ei painu kasvai prahti üles võtma, murro niitmä vai puud riita pandma.

Üts hetk nakkasõ latsõ kotost vällä minemä. Tuuga tulõ leppü. Latsõvanõmbilõ um tuu vahtsõnõ olukõrd. Kunagi olti noorõ ja armunu, kaeti kattõ vesist silmä ja kõik muu jäi tähele pandmada. Sis tulliva latsõ ja es olõ aigu inämb ka ütstõist tähele panda.

Rassõ aig tulõ sis, ku latsõ umma lännü ja sa olõt jäänü tuusama kõgõ armsamba inemisega katõkõistõ. Säält edesi minnä um suur kunst. Kunagi um tettü valik, lubatu, et armastõdas ütstõist surmani. A kas tuu armastus jääs alalõ ka päält latsi kotost minekit?

Ma arva, et väega õnnõligu umma nuu inemise, kes umma kuun tollõst hetkest pääle, ku umma ütelnü jah-sõna, kooni aoni, ku üts näist tast ilmast är lätt. Ellä läbi murrõ ja rõõmu ja armasta tõist inemist niikavva, ku kummalgi tan ilman aigu um antu. Tuu umgi õnnõtunnõ.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

UMA Leht