Koolinali

 
Vinne ao lõpun oll’ ütel Setomaa koolil juubõl. Direktri tahtsõ tuul puhul rajoonilehte kah lehekülge, nigu tuukõrd kommõ oll’. Tuujaos pidivä latsõ ummi vanõmbidõ käest küsümä mõnõ nal’a näide koolinkäümise aost.

Üts miis, hõigunimega Aktivist, kõnõl’ umilõ poigõlõ kah üte nal’a. Et timä oll’ kooli aigu nii kõva miis, et sei suurõ vihmavagla är ja pääle tuud naati tedä kangõlasõs kutsma. Poja panni tuu kirja ja jutt läts’ lehte.

Kooli juubõl peeti är, lehte kah kaeti ja naarti noid koolinall’u. A järgmäne hummok väega varra pesse kiäki direktri ussõ pääle. Ussõ takan saisõ tuusama Aktivist, oll’ tulivihanõ, et sääne asi lehte panti.

Direktri rahust’ tedä, paksõ kohvi. Aktivist sis kõnõl’, et ega tuu lugu peris nii õks es olõ. Tä oll’ väiku poiss ja peläs’ ütsindä kodominekit. Timä küläst oll’ tõisi latsi kah ja tä võtsõ hinnäst näile handa, et ütenkuun minnä. A üts suurõmb poiss tuu kamba iinotsan ütel’, et inne tä edesi minnä ei või, ku om vihmavagla är söönü. Nii pidi poiss tuu vaglakõsõ är süümä. Esä kõnõl’ umilõ poigõlõ tuu as’a veidü ilosambas, nigu tä olõs tundnu hinnäst kangõlasõna. Periselt siski es olõ tego koolinal’a, a hoobis koolikiusuga.