Inne üürahhu tull’ palatilõ mu mano valvõõdõ ja ütel’, et täämbädse üü piä ma olõma tõõsõn palatin, kalitori lõpun. Tulõ minnä ütes üüs kõigi ummi asju ja sängüga. Kolijapoisi olli joba platsin ja naksi mu sängü tsõõrõ pääl kalitori lõpu poolõ vällä veerütämä. Ma lätsi näil ummi asjuga takan.
Kuulsõ, kuis Helmi hõigas’: «Hääd und mi hullõrin!» Ma kai, et vast es lää taa mürginuul mu pihta. Ma ei tiiä, et olõs haigõmajalõ midägi halva tennü, et minno hullõrilõ piäs pandma.
A ku peräle jõudsõ, sis säng oll’ mullõ sinnä joba är säetü ja ku ma ussõst sisse sai, tull’ vällä, et jutt oll’ jumala õigõ: oll’gi hullõr. Tuud palatit kutsuti nii seltskunna peräst, kellel oll’ säändsit tundõmärke külh. Sinnä olli pantu haigõ, kedä es saa tõisiga üten palatin pitä. Tarõn oll’ väega pall’o sänge, vast 15 sängü, mu uma oll’ viil 16. sääl ussõ all. Oll’ õnnõ üts vahekäük, kost sai läbi aknõ mano minnä.
Panni uma as’a är ja jäi uma sängü viirde saisma. Kõrvalsängün oll’ küländ kõhna vanainemine, säändse olõmisõga, et tälle ei lää kõrda, mis muial tetäs. Tä pilsõ määndsitki paprõtükke läbi sängüvõrõ sängü, esi istõ sängü pähütsin vällänpuul sängü. Sääl oll’ koolilatsi vihikide ja raamatidõ kaasi, pangapaprit ja muud makulatuuri viil. Tarõn oll’ üts huuldaja. Timä ütel’, et taa om Roosi, kiä tallitas ummamuudu. Ku memmel paprõ üsäst otsa saiva, kor’as’ tä kõik läbi võrõpulkõ hindäle üskä ja naas’ pildmist otsast pääle.
Huuldaja ütel’, et Roosi uut poiga hindäle küllä ja tege niimuudu aigu parras.
Es lääki hulga aigu, ku poig tull’. Memm karas’ pistü, võtsõ huuga poiga kallista ja ütel’: «Mu pojakõnõ, mu kallikõnõ, nüüd nakkas meil pido pääle!» Pojal oll’ näpu vahel karp mustikidõga. Roosi jagasi säält mullõ, pojalõ ja hindäle ja niimuudu karbi sisu kahasi.
Vahepääl olli ma magama jäänü. Ku heräsi, näi, et Roosi poig istus iks mu kõrval, memm om uman sängün pikäle ja maka. Panni vahtsõst silmä kinni ja mõtli, et tuust pojast piäsi ma kuigi vallalõ saama, mis tä tan mu sängü kõrval istus. Viimäte läts’ki poig ussõst vällä.
Mõnõ ao peräst heräsi Roosi üles ja küsse: «Kos Vello jäi?» Ütli, et mu arust tä läts’ ussõst vällä. «Jo tä läts’ jäl tollõ mõtsapunkti naasõ mano. Ma olõ ütelnü külh, et sinnä ei massa minnä,» ütel’ memm. Sis nõssi memm sängüst üles, käve vahekäüki pite kõiki sänge man ja hõigas’: «Vello, Vello!» A määnestki vastust es tulõ.
Huuldaja säädse meid kõiki magama, minno ja Roosit kah. Ma heräsi üüse üles ja näi, et memm om kah üleväl. Tä ütel’ mullõ: «Ma tiiä, kuis mi tuust mõtsapunkti naasõst vallalõ saami. Mul om veidü rahha kor’atu, ma tii teile ilosa pulma. Sa miildüt mullõ!»
Joba oll’ täl plaan, kuis Vello säält halva naasõ mant är tuvva. Tä käskse mul Vellolõ kõlista. A kõlistamisõst es tulõ midägi vällä, selle et memmel es olõ telefoninummõr meelen. Tä käskse mul klahvõ pääl valli 1, 2, 3, 4, 5, a ma ütli, et säändse numbriga kõlista ei saa. Roosi ütel’, et kiäki iks võtt. Ma ütli, et ei võta.
Roosi muutu kurvas. Ma säi hinnäst magama. Hummogu kai, Roosi magasi, a küländ rahutulõ, määndsegi mõttõ pään täl käändsevä. Lätsi kõrras aknõ mano ja kai vällä. Inemise olli tsõõrtuulõga haigõmaja hoovi pääl ja teivä sääl sõitu. Üüse oll’ kastõ maaha tulnu ja mõni miis tormas’ läbi vii. Nigu elungi, mõni lätt läbi paksust ja vedeläst, pääasi et edesi saa. Mõni tõnõ jäl peläs’ tsõõrtooliga sõitmist. Tuu kai ja tougas’ toolikõist niisama tassakõistõ edesi. Mõtli, et mis ma tõisi asju kae läbi aknõ, lätsi tagasi Roosi mano. Tuu oll’ üles heränü. Ütel’: «Nüüd läämi mi Vellolõ tii pääle vasta, anna uma mobla siiä!» Ma ütli, et ei anna ma umma moblat kellelegi ja mi ei toheki siist vällä minnä, selle et siin om riigiasutus ja mi ei või hulkma naada.
Roosil tükse jäl silm kinni minemä. Ku tä silmä vahtsõst valla tekk’, ütel’ tä mullõ: «Tere, sa kah siin!» Ja naarat’ mullõ. Mu meelest oll’ täl väega illos naaratus.
Mul oll’ käen kodosõidupäiv. Mis makus sõna – kodosõit. Tuud tiidvä inemise, kiä omma hulga aigu pidänü kotost är olõma. Ma olli joba kats kuud haigõmajan olnu.
Autojuht käändse massina haigõmaja mant suurõ tii pääle. Kai viil noid puid, miä haigõmaja kõrval kasvi. Mõtli, et mõni inemine iks ei saa rahhu, esiki naa puu ei anna tälle trüüsti. A ummõhtõ olli nännü piirildä imäarmastust ja tõsõlt puult tuud, kuis poig immä hoit. Mõtli, et Vellost om iks väega illos, et tä immä kaeman käü. Kõik tuud ei tii. Roosi, kiä ütsindä pojast mehe kasvat’, oll’ andnu kõik uma jõu poja hääs. Kah’o õnnõ, et uma vaimsõ tervüse hinnaga.
Valpri Liina
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
