Sõbõr, kas tiiät, et süküs om tulnu,
om olnu mõnigi üü joba külm…
Jah, süküs om periselt käen. Inämbüs puid omma lehe vallalõ lasknu ja maa paistus vällä sääne, nigu katnu tedä kõllanõ-rohilinõ-verrev-pruun põrmandurõivas. A pia lätt kõik valgõs, simunapäävä aigu jo kõrras läts’ki.
Om hingiaig. Vanastõ käve seol aol sandi maad pite. Sandin käümist om köüdet edevanõmbidõ ja näide hingiga. Märdikuun tulõtami inämb miilde noid, kiä mi mant är lännü.
Õdagu omma pikä ja pümme. Esieränis päält kellä tagasi vüündiao pääle käändmist. Välän tohkõndamist tulõ no veidemb ette: kiä tuu iks külmän ja pümmen midägi tetä taht. A tuu ei tähendä, et piät kõik pikä õdagu telekat kaema. Säändsel aol om hää võtta juturaamat kätte. Ja viil parõmb, esi mõni jutt kirota. 20. märdikuu pääväni saa Uma Lehe jutuvõistlusõlõ juttõ saata, nii et kiä viil kirotanu ja saatnu ei olõ, võtkõ plaani!
Tulõva nädäli saa hariligust inämb võro kiilt kah kuulda, nätä ja kõnõlda. Tuu and egäleütele hää võimalusõ uma hindätiidmise üle märgota. Hääd võro keele nädälit!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
