Latsi hoitmisõ man om kõgõ tähtsämb, et näil olõs
määnegi silm pääl ja olõmisõl mõtõ kah seen
Mu vanõmbidõ latsõpõlv oll’ tõistsugutsõmp, näide hoitminõ jäi õks vanavanõmbidõ huuldõ. Mu vanõmba tiiä-i latsiaidust suurt midägi. A mul tull’ joba kolmõn säändsen asutusõn kävvü.
Edimäne oll’ Tartu lihakombinaadi latsiaid. Tuu oll’ pikk minek: Noorusõ ühikast nika ku latsiaiani. A tull’ kävvü, et imä saanu tüül ja esä koolin olla. Liinaliinibussõga käve tuu minek. Nuu bussi väega mu perrä es ooda, tuu tekk’ olukõrra närvilidses.
Tõnõ latsiaid oll’ joba tõsitsõmb hoitminõ. Tuu oll’ köüdet esä saatmisõga pääle maaülikooli lõppu Kamara sovhoosi. Esä ja imä saiva spetsiälistes ja naksi tugõma sotsialistlikku eläjä- ja põllupidämist. Minnu panti jalust är, et es segänü. Sääl latsiaian tull’ olla iispäävä hummogust nika ku riidi õdakuni. Säänest hoitmist parhillatsõ latsõ väega häste ette kujota ei mõista. Säält tull’ vast süämele säänest tunnõt, et minnu väega kodu ei oodõta.
Kolmas oll’ sõs Vana-Antsla latsiaid. Tuu oll’ mitmõ majandi pääle. Ja ku majandi mängun, sõs tull’ õks terves tüünädälis jäiä. Et vanõmba saanu edendä noid värke, miä loosungidõ pääle olli vällä märgitü. Säält om meelen, et esä jätse katõl kõrral mullõ perrä tulõmalda. Esä oll’ sääne aktiivnõ muusigamiis ja jahimiis, no tükse unõhtama. Kasvataja pidi nädälivaihtusõs latsiaia ussõ kinni pandma ja minnu hindä poolõ võtma. Om meelen, et kõtt söödeti täüs ja säng tetti valmis ja et häid inemiisi om õks egä valitsusõ aigu olnu.
Säält edesi läts’ tii kuuli. Mu jaos oll’ tuu nigu latsiaia pikendüs. Üü sait kotun olla ja lõuna aigu es sunni ütski sängün vaivlõma. Söögilavvan kah es ähvärdä inämb Kallioni Riina. Tuu pandsõ minnu latsiaian kolikambrilõ kinni. Sääl joosi võhlu võiki. Kuul oll’ mu jaos kipõn suurõmba priiusõga kotus. A muidu (ilma suuri sõnnulda) oll’ tä üts suur latsihoit.
Pääle kuuli võisõ minnä muusigakuuli, sääl läts’ tuu latsihoit edesi. Minnu sinnä es viiä, ei tiiäki, mille. Peris müüdä ma jo es laula, a nii taa läts’. Maadlustrenn oll’ mu latsihoit. Palliplatsõ pääl sai kah oltus, a sääl hoitsõmi esi ütstõsõl silmä pääl. Kersna Aksli oll’ joba vana ja es jõvva meid kõik aig passi.
Oll’ Vinne aigu kah latsi, kiä latsiaidun käü es. Ütel tutval oll’ nii, et suurõmba kaiva tsillõmbalõ perrä. A juhtu nii kah, et suurõmba lätsi mõtsa mängmä ja tsillõmb panti suurõ tünnü sisse. Et täl sääl ikäv es olnu, visati mõni asi mängmises tünnü. As’a nõrk puul oll’ vast tuu, et tünn oll’ rästä all ja ku suurõ latsõ olõs suurõ vihma aigu mõtsa kavvas jäänü, olõs võinu halvastõ minnä. A es lää. Tä kasvi tünnün suurõs nigu Diogenes, ja tuust poisist omgi tiidläne saanu. Doktorikraatki tettü.
Noh, telekas oll’ kah määnegi variants. Tuud käve ma kaeman naabridõ puul. Sinnä jäi õks mitmõs tunnis: kõik vähägi saatõ muudu värgi tull’ är kaia. Tihtsäle tull’ imä mullõ perrä: ma olli lännü naabridõ poolõ piimä tuuma, a imä pidi mullõ ja piimäle perrä tulõma. Ildampa oll’ meil uma telekas, tuu hoitsõ minnu küländ häste üte kotussõ pääl.
Kuis sõs täämbä noidõ asjuga om? Ekraanõ om pall’us lännü. Nuu omma autoriteedi hindäle võtnu. Latsõ tüküse sääl ülearvu hulga aigu pasma. Tuud hätä om parhilla egän koolin ja perren nättü.
Muiduki võit uma latsõ täämbä kah latsiaida viiä ja perän viil tandsukuuli, kuis huvvi om. Kuuli piät latsõ niisamatõ pandma, esi piät jo tüüle minemä. Seo ilma aigu last latsiaida unõhta tohe-i, sõs lätt asi tulitsõs. Säändsit, kiä latsõ hindä poolõ võtva, inämb ei tetä.
Ma ildaaigu käve kõgõ noorõmba tütrega poodin. Tuu om sääne odavamb puut. Sääl om akvaarium, kon seen omma homaari. Tütärlats taht’ sääl olla ja läbi klaasi homaarõga juttu aia. Lisas sai tä kalaosakunna tüülisega sõbras. Nüüd tiid joba, kuna tuu tädi tüül om, ja ütles mullõ, et läämi täämbä homaarõ puuti. Ja sõs mi olõmi lännüki. Ma saa kõik perrele tarviligu üles otsi ja ku masma lää, võta tütärlatsõ kalaosakunnast üten. Ja tennä süämest latsõhoitmisõ iist. Nä harilikult võtva näpitsidega homaarõ põrmandulõ ja kaessõ, kuis nä kõndva. Tütärlats om päält tuud kõgõ likõ, a eluga perädü rahul. Ja tuu om päämine.
Sakslaisil omma perädü suurõ poodi, kon pernaanõ jätt latsõ hoitmisõs mõtõlduhe boksi ja mehe jätt boksi, kon andas olt. Sõs tä saa rahuligu süämega poodin kävvü. Perän korjas eluga rahul latsõ ja mehe kokku ja ütski ei vingu, et mille poodin nii kavva läts’.
Elu om lännü keerulidsõmbas, a latsi hoitmisõ variantsõ om manu tegünü. Mõni ost batuudi, mõni sõitlõs trennist trenni. Pääasi, et olõs määnegi silm pääl ja olõmisõl mõtõ seen. Ja ku vanavanõmba kah vahepääl latsi hoitmisõs aigu löüdvä, om kõik häste.
Pulga Joel,
Pärnulõ pagõnu võrukõnõ
