Hengetohtrõ ütlese, et tuu man, kuis inemine hinnäst tund, om väega tähtsä mõtlõminõ. Nä soovitasõ mõtõlda positiivsõlt, mitte kaia ilmaasju hallõ süämega.
Võrokõisilõ miildüs nall’a tetä ja kuraasi täüs olla, a saman om võrokõnõ pikkä aigu arvanu, et elo ei olõ peris sääne, nigu võinu olla. Esieränis näütäs tuud latsi kasvataminõ. Võromaal om iks tahetu, et latsil olnu parõmb (ja rikkamb) elo, tuuperäst proovitas nä võimaligult ruttu kavvõmbalõ liina parõmba haridusõ ja elo pääle saata. Ja juhtus nii, et latsõ jääseki kotost kavvõndalõ ja ei tulõ inämb Võromaalõ tagasi.
A miä olnu, ku pruuvnu säänest mõtlõmist muuta? Teemi uman elon inventuuri ja loemi üle, määndse rikkusõ seen mi elämi. Keelerikkus, kultuuririkkus, luudusrikkus. Ja ku olla peris ausa, sis tuu inemine, kiä maal eläs, piät ka raha poolõst küländ rikas olõma, muud ei jää üle.
Nii et mõtlõmi hinnäst rikkas, tunnõmi tuust rõõmu ja annami säänest mõtõt latsilõ kah edesi. Rikkalõ paika tulõva latsõ päält suurõliina kuuli tagasi!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
