Seo lugu juhtu viil krooniaigu. Sangastõ kanalaudan müüdi aasta munõnuid kannu hinnagõ kruun kana. Veli arvas’, õt ost sada kanna ja lask muru pääle vallalõ.
Ma laitsõ edimält plaani maha, õt massa-i puurikannu muru pääle vallalõ laskõ, tuu olõs rebäsile õkva kanarestoraan. Läts’ nii, õt ehitimi laudalõ, kon ma kunagi pullõ olli pidänü, ette traadist paari miitre korgusõ võrkaia.
Kannul oll’ nüüd elämine olõman. Laudauss jäi vallalõ: päivä olli kana aian, siblisi ja võti päivä, a üüses lätsi lauta. Kanamuna oll’ nüüd umast käest, ülejääk läts’ müüki ja ku tull’ kanapraadi isu, sõs läts’ kanal pää paku pääle. Kõik oll’ illus, nikani ku kätte jõudsõ süküs ja üü lätsi pikembäs ja pümmembäs.
Mul oll’ tuudaigu pini nimege Prints. Prints oll’ hüdsimusta värmi, kasvult umbõs mullõ põlvini, ja timä haukmisõ hellü oll’ kuulda viie kilomiitre taadõ. Ütskõrd tulli üüse Antslast kodu ja kuuli pini haukmist joba Antslan. Kodu jõudõn sai selges, õt siil oll’ Printsi söögianumat kontrolma tulnu. Siil oll’ kerän ja podisi, a Prints hauksõ siili. Võti siili ja nõsti ketitsõõrist kavvõmbõlõ.
Viil oll’ pinil kõrva muusika pääle. Kõiki tõisi massinit, mis müüdä minevä tii päält kodu poolõ püürdsevä, nakas’ pini haukma, vällä arvatu velle autu. Veli tõi Printsile vahel mõnõ kundi vai muud söögikraami, selle vast õs hauguki.
Ütel pümmel üül kellä katõ paiku lei Prints laulu vallalõ. Lätsi trepi pääle ja hõiksi: «Olõ vakka!» Prints jätsegi perrä ja ma kobisi sängü tagasi. Läts’ vast müüdä viis minutit ja larm läts’ jäl vallalõ. Nüüd võti patareilambi ja lätsi kaema, mis sääl vallalõ om. Kas om mõni siil Printsi maa pääle kopõrdanu? Jõudsõ Printsi manu, kai ketitsõõri üle, õs lövvä kedägi. Pingudi ka kõrvakuulmist, a mu kõrva õs kuulõ üttegi kahtlast hellü. Saisõ Printsigõ kõrvuti ja mul oll’ mudsu otsan.
Ku umal mudsu otsan, tulõ nõvvu küssü targõmbidõ käest. Nii ma küssegi Printsi käest: «Midä sa tan haugut?» Prints astsõ nüüd kanalauda poolõ, nikani ku kett küündü, kai lauda poolõ ja haugat’ mõnõ kõrra. Nüüd oll’ mullõ selges tettü, õt kanalaudan om midägi vallalõ.
Lasi valgust kanalauda pääle ja naksi sinnäpoolõ astma. Jõudsõ aiast koski viie miitri pääle, ku laudast karas’ vällä kanavaras ja põrut’ nõnagõ vasta võrkaida. Repän kiunat’ ja kattõ lauta niisama kipõstõ, ku vällä oll’ tulnu. Lätsi kanaaida, tõuksi laudaussõ kinni ja panni riivi ette. Las kanakar’us kar’atas kanakarja edesi.
Lätsi tarrõ ja panni rõiva sälgä. Jalga tõmpsi pikä seerege kalameheseerigu ja otsaette panni päälambi. Mõtli, mine sa tiiä, äkki repän om marutaudin vai kärntõvõn ja kargas mullõ kallalõ. Sõariistas võti saina veerest lapju.
Panni päälambi palamõ ja lätsi lauta. Laudaussõ tõmpsi kinni ja panni krampi. Kai lauta pite ümbre, a kanakar’ust õs näe edimält kongi. Kannu küküt’ müüdä lauda põrmandut lajan, a kanakar’us õs näütä innest.
Naksi lauda põrmandut üle kaema, a rebäst õs paistu kohki. Üte kotsi pääl oll’ kannu unikun ja unik paiguldõ korgõ. Lähembält kaiõn paistu pruunõ kannu seest kanakar’ussõ pruuni kaskat. Repän oll’ tsusanu pää hainu sisse, a kuis tä kanakar’a indä käkmises pääle sai, tuud ma õi tiiä.
Repän elägu mõtsan ja püüdgu hiiri, ärku tulku kannu kar’atõmõ! Tõuksi kana, kiä rebäsel kaala pääl oll’, tassakõistõ kõrvalõ ja anni lapjuteräge välgi. Repän kuuli kõrraga är.
Pääväl uursõmi vellege, kost repän aida sai. Löüdsemi, et üte kotsi pääl oll’ aia ja maa vahel vahe. Aia küllen olli mõnõ kanakar’usõ kasukast kaomõ lännü karva.
Tenu õigõl aol laulu vallalõ löönüle targalõ Printsile õs lähä üttegi kanna kaomõ.
Reiliku Kalev
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
