Bussipilet võlss paika
Taa lugu juhtu Tartu bussijaaman. Oll’ spordilaagridõ aig ja bussijaam oll’ rahvast täüs. Ja sääl, kon om hulga rahvast, om ka kõva jutuvada.
Üts miis saistas’ piledikassa luugi takan ja es saa viil suudki vallalõ, ku müüjä tälle piledi and’. Miis ütel’: «Ma es jõvva viil midägi küssüki. Kohe ti minno saata tahati?» Piledimüüjä kost’ vasta, et sinnä, kohe tä kuulsõ: Karksi-Nuia.
Miis ütel’: «Ei, ma tahtsõ õnnõ Võrolõ!»
Tuu pääle kost’ piledimüüjä vasta, et võrokõsõ omma väega õnnõliku inemise, nä ütlese egä as’a kotsilõ mugu «õnnõ» ja «õnnõ». Tä kistut’ vana piledi är ja möi mehele vahtsõ.
A millen asi oll’? Bussijaaman oll’ kamp nuuri sportlaisi. Nuu aroti ummi tulõmuisi ja üts saibahüppäjä ütel’ muu jutu seen: «Ma karksi nuia!» Tuu jõudsõ ka piledimüüjä kõrvu, kiä arvas’, et tuud ütel’ kassaluugi man saisja miis.
