Õigõ kodo om ilosan Eesti luudusõn, kon viisilm, mõts, nurmõ ja hummogunõ tsirgulaul. Kodo man piät sann kah olõma. Kõgõ parõmb, ku kodo, midä kõrran hoitas, andas põlvõst põlvõ edesi.
Kodo mano käü latsi jaos uma mänguplats, kon saa mängi ja juuskõ. Ka illos lilliaid, uibu ja mar’apuhma. Kodo tegevä umas kalli kodoeläjä, tuu, et latsõ saava näidega harinõda.
Mi kodo oll’ kõgõpäält Haabsaarõ külän kortõrin. Ku latsõ sündü, jäi kortõr väikus. Naksimi tõõsõpoolõga suurõmbat elämist kaema. Näimi lehen kuulutust, et Valgamaalõ Aakre posti om vaia sidetüütäjät. Aakre kolhoos tahtsõ saia ka traktoristi ja tüüd pakuti üten elämisega. Nii saigi tõõnõpuul Juhan maja kuun kõrvalhuunidõga, noidõ hulgan sann. 1985. aasta radokuun saigi tultus Aakrehe.
Seo kodo om nüüd uma kodo, kon hää ellä ja olla! Ku kohegi läät, om suuv kimmähe tagasi tulla. Kodo om kindlus.
Ku latsõ ja latsõlatsõ ummi perriga kodo tulõva, saava nä nuhuta värskit õhku ja kullõlda tsirgulaulu. Muro pääl om hää pallidõ jalgoga juuskõ. Saa hinnäst vällä ellä, kasvai palli-kulli mängen.
Linderi Kaja
