HÄNILÄSEL om vällä tulnu vahtsõnõ luulõraamat. Uurimi, midä kiränik kõnõlõs umast loomingust ja ilmaelost ülepää.

* * *

Andsõti vällä luulõtuisi kogo «Tõsõ mu maailman». Midä säält raamatust löüdä või?

Taa om luudusluulõtuisi raamat. Säält või löüdä murõt luudusõ peräst, a ka suurt rõõmu luudusõst. Mu luulõtuisi tegeläisis om mitukümmend hengelist inemise kõrvalt, näütüses häniläne, sarvikpütt, pääväpaabusilm, arusisalik, mõtsa-tondihopõn, siug, uibu, raudnõkõn, vaher, ütsämehevägi, kõrvuga üükull jt.

Ti luulõtuisin kõnõlõsõ tsirgu, eläjä, mutuka, a ka puu, puhma, esiki vesi jõõn. Mille nii?

Ma arva, et näil kõigil om heng, niä tundva vallu, hirmu, a ka rõõmu, niä omma sama hää ku inemise. Ma säi niä umin värsen võrdsõna inemiisi kõrvalõ, kujudi ette, midä niä võisi inemiisile üteldä, ku näil olõssi võimalik pruuki inemiisi kiilt.

Kuis om juhtunu niimuudu, et inemise ei taha inämb noid kaitsmada hengeliisi tähele panda?

Väega suur osa inemiisist ei olõ noid kaitsmada hengeliisi kunagi tähele pandnu. Ammutsõl aol tarvitadi rumalat kihutuslausõt: «Luudusõlt ei tohe uuta armuannõt!» Prõlla küll säänest ütlemist inämb ei kuulõ, a inemise omma kõrrast luudusõst kavvõmbalõ jäänü. Pall’u rahvast om liina elämä lännü. Sääl ei tunda inämb tõistõ hengeliste illu ega vallu. Elukotussidõ ümbre säetäs kivest plaadi, murutsagajaga häötädäs är rohiline hain, niidülilli ja haina seen elävä väiku putuka.

Inemise kihutasõ kõrrast inämb tävve jõvvuga varandusõ, avvu, mõnu perrä, kulutasõ pall’u väke ütstõsõga taplõmisõ pääle. Kos näil jakkus ummi «tähtside tegemiisi» man aigu ja jõvvu tsill’ukõisi putukit vai kasvukõisi kaia ja hoita!

Määne om täämbädsel aol kiränigu roll ütiskunnan?

Kiränigu roll om täämbädsel aol ütiskunnan hulga väiksemb ku näütüses nõvvukogudõ aigu. Sõs kõnõli kiränigu kunstilidse kujundi kaudu tuud, midä õkva kongi üteldä es saa. Kirändüsest hõhas’ priiusõ hõngu, miä kutsõ inemiisi raamatide manu. Prõlla säänest kõnõlõmist inämb vaia ei olõ.

Aost aigu omma kiränigu ummi raamatidega juhatanu inemiisi nägemä elu süvvüst, mitmõnäolidsust, omma inemiisi trüüstünü, rõõmustanu, targõmbas tennü. Tuud kõkkõ om ka prõllatsõl aol hädäste vaia.

Mis tege raamatide maailman murõt?
Raamatide maailm om väega kirrev, rassõ om ülekaehust saia. Pall’u hää raamatu jäävä varju. Ilmus hulga kõllast kirändüst, mis ei tii inemist parõmbas ega targõmbas, pakk õnnõ põnõvust ja muut henge nührüs. Raamadupoodi säädvä kõlladsõ kirändüse õks kõgõst ettepoolõ, selle et rahvas ost seod: om kergemb lukõ ku süvembä sisuga teossid. Raamatide müümine om äri ajamine, ei teeni inämb kuiki pall’u inemiisi valgustamise, näile oppusõ andmise, näide mudsu ja henge laendamise tsihti.

Raamadukogudõl ei jakku ruumi ja selle visatas vällä pall’u vannu häid raamatit, et tetä riiuli vabas vahtsõlõ, sakõstõ kehväle vällämaa põnõvuskirändüsele. Ku nõvvukogudõ ao algusaastil häötädi raamatid võimukandjide käsül, sõs prõlla tege tuudsamma tüüd turumajandus.

Kost tulõ siiä ilma kurjus?

Kurjus om mu arvatõn egä inemise seen käküssin. Inemine piat kõik aig huult pedämä, et hõelus timä seest vällä ei päsessi.

Kiränik Häniläne uma vahtsõ raamatuga. Rahmani Jani pilt

Miä võinu avita tuu vasta, et inemise omma kur’a ja huulmada?

Tulõ kasvata hindän ja tõisin häädüst. Hüvvi tegudõ, häädüse ja huulmisega muudõtas hinnäst ja maailma hindä ümbre parõmbas ja vaotadas kurjust maha. Egäüts piassi egä päiv nii umatsilõ kui võõrile ütlemä süämest tulõvid häid sõnnu, naaratama sõbraligult, avitama kedägi. Avita ja rõõmusta saa pääle inemiisi ka tõisi hengeliisi.

Meediä piassi häist tegemiisist, suurõmeeleliidsist inemiisist, ilusist sündmüisist rohkõmb kuulutama. Prõlla otsitas egält puult halva ja nõstõtas tuud nättäväle. Hää jäetäs varju. Ei olõ vaia tuuta vägivallafilme, tapõluisi täüs arvudimänge, ülearvu pajata sõast ega ka egäpäävätsist tsinglemiisist – sääntse asja avitasõ kurjusõ inemise seest vällä.

Targa inemise omma egäl aol olõman olnu, a parhilla tunnus, vähembält mullõ, et nä jääse kuiki varjo. Kuis tarkus vahtsõst avvu sisse nõsõnu?

Tarkus tulõssi nättävämbäs tetä. Om vaia rohkõmb tiidüsuudissid kuuluta, opnuist inemiisist inämb kõnõlda. Targa piassi püüdmä esi rohkõmb nättäväle saia, nii et rumalus tarkusõ iin taganõsi.

Ti luulõtusõ omma Antsla kandi keelen. Ku tihtsäle trehväti inemiisiga, kiä samma kiilt kõnõlõsõ?

Peris säänest kiilt, nigu ma opsõ latsõiäkotun kõnõlõma, ei pruugi mukka inämb kiäki. Imä oll’ viimäne. Ma ei putu Antsla kandi inemiisiga, kiä säänest kiilt kõnõlõsõ, inämb kokku. Mu sugulasõ, kiä sääl eläse, tarvitasõ kahjus rohkõmb kiräkiilt.

A tsipa tõistsugust võru kiilt saa ma õks kuulda. Ma kullõ Vikerraadiost võrukeelitsid uudissit ja käü vahjõpääl Talliina võro seldsi ettevõtmiisil. Kadrioru raamadukogun om egä katõ nädäli takast võrukeeline kohviõdak. Sinnä lähä ma ka mõnikõrd. Mul om mitu hääd tutvat, kellega ma vaheda võru keelen meile ja mõnõga jutusta telehvonin võru keelen.

Mis sääl Oe külän säänest om, et säält om peri peris paras hulk kirärahvast?

Ei mõista seolõ küsümüsele vastada. Eesti om väikukõnõ ja ku nakkat uurma, sõs näet, et egän kotussõn om pall’u kirärahvast, esierälidselt täämbädsel aol.

Kas säältsamast om peri ka Ti luudusõarmastus?

Luudusõarmastus om mul muiduki peri latsõiäkotust. Meil oll’ suur mõts õkva tarõ kõrval. Lähkün olli kinä niidü ja nurmõ, väiku uja. Ma käve joba tsill’ukõsõna ütsindä mõtsan. Lubati minnä sinnäni, kost kodu viil paistu. Tarõ ümbre oll’ suur marja- ja uibuaid. Erälde oll’ viil lilliaid. Ma puttõ egä päiv kokku kodueläjidega. Latsõst pääle opati mullõ, et kellelegi ei tohe haigõt tetä.

Ku pall’o Teil täämbädsel aol Võromaaga köüdüst om?

Mu imä, vanavanõmba ja vaarimä omma matõtu Antsla surnuaialõ ja mu kuus tädilast eläse Võrumaal. Kavvõmbide sugulaisi koduki omma puhtani Võrumaal, koolisõsarid om sääl kah. Pikembält käü ma külän ütel täditütrel, kellele ma tiä sündüden nime panni ja kiä kuts minnu ristiimäs.

Midä hääd näeti täämbädse ilmaelu man?

Om sõnavabaus. Inemise saava priilt rännäda maamuna ütest otsast tõistõ. Latsil om võimalus minnä vällämaalõ opma. Tohtritiidüs om korgõl tasõmõl: inemiisi tetäs rängist haigusist terves. Kirutadas õks huvitavid raamatid, luvvas henge praavitavat muusikat ja kunsti, tetäs egäl alal korgõt tiidüst. Egäpäävätsen elun olõ ma viimätsel aol õnnõ sõbralikkõ ja abivalmiid inemiisi trehvänü. Ei olõ häädüs ilmast häönü, aga tiä helü um sakõstõ ülearvu tasanõ.

Küsse Rahmani Jan